Iga laps ütleb: “Minu ema on parim!” (1)

Piret Kaasik

“Emad on kõik erinevad: blondid või brünetid, paksud või peenikesed, vilunud või kohmakad, silmapaistvad või tagasihoidlikud. Väikese lapse jaoks ei ole see aga kunagi oluline – nemad armastavad ausalt ja tingimusteta,” kirjutab ema ja lasteaiaõpetaja Piret Kaasik.

Pigem arvavad paljud emad ise, et nad pole piisavalt ilusad, muretsevad, et ei ole lapsele alati kättesaadavad ning pahatihti kahtlevad oma võimetes – kas ma olen ikka hea ema? Tegelikult nad eksivad – kõigis emades on ürgne tarkus, ilu ja kõikvõimsus. Side ema ja lapse vahel, mis luuakse lapse kandmise, ilmaletoomise ja kasvatamise ajal, on seletamatult võimas ja püsiv. See on nagu maagia, kestab kogu elu ja pärastki veel, sest oma emast tähtsamat inimest maailmas ei ole. Vähemasti nii peaks see olema.

Minu ema oli kogu elu õpetaja ning lapsi ja oma tööd armastas ta väga. Nagu paljud praeguse aja emad, pidi temagi paremaks äraelamiseks tegema lisatööd, sest ta kasvatas mind üksinda. Üks tema amet oli internaadikasvataja. Mõned õhtud nädalas pidi ta töötama peaaegu hilisööni, sest tollal elasid maalapsed kooli ühiselamus, kust nad said koju vaid nädalalõppudel.

Käsikäes pimeduses

Minagi veetsin need õhtud koolis koos emaga. Kui hilisõhtul koju läksime, hoidsin kõvasti ema käest kinni, sest oli väga pime, puude ladvad kohisesid hirmuäratavalt ja puude varjud tekitasid õõvastava tunde.

Mitte kunagi ei julgenud ma emalt küsida, kas ka tema kardab, sest ta paistis mulle alati nii tugeva ja vaprana. See küsimus oleks teda võib-olla ehk kurvastanudki – nii ma vähemalt siis mõtlesin. Nii läksimegi kahekesi mööda pimedat teed – temal mina ja minul tema, rohkem meil kedagi ei olnud.

Olin väiksest saadik alati teadnud, et minu pere on väike. Et mu isa on õpetaja, kes elab kaugel ja tal on teine pere. Nii targalt oli ema mulle kõik ära seletanud.

Oli tuttavaid inimesi, kes mult küsisid: “Kas sina, Piret, ei tahagi endale õde või venda?” Muidugi tahtsin. Aga see ei olnud ju minu tahta, see sõltus mu ema, mitte minu valikutest.

Proovisin minagi vahel kosjasobitaja rolli ja piidlesin tutvuskonna vallalisi mehi pilguga, kes võiks emale meheks sobida ja kes mitte. Loobusin sellest peagi ema ilmselge põikpäisuse tõttu. Ka öösiti patja nutetud nutud isa puudumise pärast said otsa, sest nägin peagi, et minu kurvastamine murdis ema südant veel rohkem kui minu oma.

Seega teatasin juba väikese tüdrukuna kõigile kindlalt: “Kui mina ükskord suureks kasvan, siis minul on küll mees ja viis last!” Nii peaaegu läkski – nüüd mul on tõesti suur pere, nagu lapsena soovisin, kus on ema-isa ja neli last. Kui siia juurde arvata kõikvõimalikud lemmikloomad, kes meie kodus on elanud, tuleb kasvandike arv suurem, kui soovitud saigi.

Praegusel ajal on peresuhted varasemast veel hapramad: üksikemasid on rohkem, enamik lapsi sünnib vabaabielus peredesse, abielulahutuste arv on suurenenud, perest eemal töötavate isade arv kasvanud, kärgperede toimimine on keeruline.

Kõigil neil ja tuhandetel muudel juhtudel on kannatajaks alati lapsed ja sageli emad – need vaprad naised, kelle lahendada jäävad keerulised olukorrad ja üles kasvatada lapsed. Vahel abiga, vahel ilma, aga alati teadmisega, et tuleb hakkama saada.

Õnnelikud on need emad, kes taoliste muredega kunagi silmitsi seisma ei pea, kelle kõrval on tuge ja hellust pakkuvad mehed ning lastele hoolitsust ja armastust jagavad isad. Suuremat õnne on vaat et võimatu tahtagi.

Ema olla on hea

Olgu väikesed tüdrukud patsidega või lühikeste juustega, seelikute või pükstega, rahulikud või aktiivsed, kangekaelsed või sõnakuulelikud, neid ühendab aga enamasti üks sarnane soov – nad tahavad suureks kasvades emaks saada. Ema olla on hea, ütlevad nad kindlalt. Jah, väikesed lapsed teavad ema olemasolu väärtust kindlasti kõige paremini.

Kui uurisin oma magistritöö käigus hilises eas sünnitanud emade toimetulekut ja elukvaliteeti, jäid mulle eredalt meelde ühe ema öeldud sõnad: “Sa võid seal kodus olla mistahes Saara-Mari, juuksed sassis, laps ütleb ikka: “Emme sa oled nii ilus!” Kui sa temaga riidled, siis hetke pärast laps tuleb, kallistab ja ütleb: “Emme, sa oled nii kallis!” Selliste hetkede eest annaks kogu varanduse.” Kas pole nii?

Möödunud nädalavahetusel linnajooksul jooksime koos koolieelikust tütrega viie kilomeetri rajal. Kuna väike piiga tahtis kogu hingest kohe distantsi alguses kõik endast välja panna, pidin teda keelitama hoogu maha võtma, selgitades, et joosta on veel pikk maa.

Et mitte endid “ära küpsetada”, kõndisime ja jooksime vaheldumisi, teineteisel käest kinni hoides, nagu minu ema minul seal pimedal teel, alla andmata ja eesmärgi poole. Innustasin oma plikatirtsu, kui tal jõud raugema hakkas. Ja saimegi raekoja-esisel platsil medalid kaela.

“Kuidas sa teadsid, et kohe ei tohi nii palju kiiresti joosta?” küsis väike väsinud sportlane õnnelikult. “Ma tean, ma olen ju ema,” selgitasin lapsele jõuvarude planeerimise taktikat.

“Sa oled parim!” ütles mu laps. “Ma tean!” vastasin mina. Jah, ema olla on ikka tõeline õnn ja rõõm!

Print Friendly, PDF & Email