Kuidas kuressaarlased eelarves kaasa löövad!? (4)

“Kaasav eelarve on moevärk – Tartus ja Pärnus, Rapla ja Puhja vallas, Tapal, Kuressaarest kõnelemata,” kirjutab Erki Aavik (pildil). “Näib olevat üks järjekordne mõistlik viis, kuidas linna ja valla elanikud oma valitud esindajatega ja nende poolt ametisse nimetatud tegelastega otsemalt suhelda saavad. Kuigi Mark Twain olevat öelnud, et mood on nii kole asi, et selle peab iga natukese aja tagant välja vahetama…”

Just lõppes Kuressaare kaasavasse eelarvesse ettepanekute tegemine ja neid 31 ettepanekut lugedes hakkas silma vähemalt üks ühine joon.

Siinkohal pean tegema ühe märkuse. Ettepanekute tegijaile jagub siinses kirjatükis ainult kiidusõnu. Põhjamaisele temperamendile on ju suureks katsumuseks ületada lävepakk ja tulla oma ettepanekutega avalikult teiste ette. Ainuüksi see on eeskuju võtmist väärt.

Teiseks on kõik esitatud ettepanekud head ning varasemate aastate kogumitega võrreldes omas elemendis rohkem läbi mõeldud, konkreetsemad. Järgnevalt mõtisklen nende ettepanekute ühe ühise joone peal balansseerides üldisemast ühiskonnanähtusest.

Homsele ei mõelda

Ettepanekud on tehtud enamasti ühe konkreetse asja ühekordseks tegemiseks. Aastaid kasutati Saksa pensionäride (loe: euro-) raha paljuski samamoodi, loodi igasuguseid kodasid, klastreid ja parke ning kui võõras raha otsa sai, jäi asi käsile või kohaliku eelarve kanda.

Veel kord, see ei ole etteheide ühelegi ettepanekule ega nende tegijaile. See on probleemipüstitus: miks on seni kõiki raskusi trotsinud ja omakeelselt ellu jäänud ning koguni omariiklikult end kehtestanud eestlased loobunud mõtlemast kestlikult, protsessile, tulemusele, homsele? Miks me mõtleme harva tegeliku lisaväärtuse loomisele? Ajaloo ja isikute mälestuse jäädvustamine, linnaruumi uue esteetika loomine – kõik on kiiduväärt, vajalik. Kes mõtleb ja tegeleb sellega, mis uut praktilist väärtust loob?

Aastaid tagasi tegin ühe väiksema valla volikogu esimehena ettepaneku, et Saaremaa omavalitsuste liidu poolt liikmetelt haridusstipendiumiks kogutud raha moodustaks ka tegelikult fondi ja sellesse fondi kogutud raha teeniks vabal turul lisa, mida siis noortele õpitoetuseks jagada. Kahjuks jätkati iga-aastast andamikogumist, mis siis samas mahus ka laiali jagati. Üsna sõge ju! Igaüks võib ise rehkendada, kui palju ressurssi (loe: saarlaste raha) sellisel viisil tuulde lasti.

Et vaatajad ümiseks: “Geniaalne!”

Linnavalitsus on oma sammu astunud ja linlastelt küsinud. Linlased on vastanud ja vastused rikastavad linna esteetikat, sisustavad linlaste vaba aega. Kena.

Edaspidi peaksid linnakodanikud tegema ka selliseid ettepanekuid, milliste rakendamisel käivitub midagi, mis kohe surnult seisma ei jää ja/või igal aastal linnakodanikelt uut raha ülalpidamiseks ja hoolduseks ei nõua.

Ja kui selline asi teoks saab, siis nad tulevad seda vaatama, kaugemalt ja lähemalt, jätavad meile kohvi ja piruka ja õlle ja kala ja sängi eest maha oma mujal teenitud raha (Saaremaa eksport!) ja ümisevad: “Geniaalne!”

Print Friendly, PDF & Email