LUGEJA KIRI: Paljud inimesed on…

Kõndisin jälle Kudjape kalmistule, et küünlaid ja lilli viia ema, õe ja õemehe kalmule ning neid korrastada.

Ema haua kõrval on Maria Riisiku haud aastast 1912. Muidugi rohtu kasvanud, unustatud, aga… peatsis kasvavad sinililled. Kui ilus ja südamlik. Sinililled pole seda inimest unustanud, on end just tema, Maria juures õitsele ajanud. Ja pole unustanud üht elu ja surma! Sinililled kalmul, neli-viis õit muru seest välja kasvamas. Ise tulnud, õied avanud – nagu meelde tuletades, et maailmas pole kedagi, keda päriselt unustatakse. Et maailmas ei tohi kedagi unustada.

Lähen toon natuke vett, ergutan neid. Et neil kauaks jätkuks õitsemist!

Äkki meenub… Siberi reis 1964. aastast. Läksin siis koos matkakaaslase Taimiga vaatama paiku, kus elasid küüditatud. Õhtul hilja jõudsime kohale, aga juba järgmisel päeval uitasime ringi ka noores linnas Bratskis. Hüdroelektrijaamast jõudsime linna võõrastemajja. Õhtul läksin toast välja maja ümber kõndima. Ja siis vaatan äkki, maja taga õitsevad… rukkililled. Kasvavad metsikult ja on tõelised üksiklased. Rukkililled Siberis! Uudistame neid Taimiga ega usu oma silmi. Räägin nendest kui inimestest, kes on eksinud siia kaugele Eestimaast. Kust ja kuidas said meie kodumaa rahvuslilled Siberisse? See jääbki meile mõistatuseks.

Küsisin lõpuks võõrastemaja töötajalt, et kes on need lilled siia toonud. Tema ei teadnud midagi. Tema polnud neid lilli enne isegi märganud. Nüüd tegi ta suured silmad, kui rääkisin talle rukkililledest kui minu kodumaa lilledest, kes äkki on rännanud Siberisse. Nüüd oli meid kolm imetlejat. Aga mõistatus jäi lahendamata. Vaat niisugune lugu meenus kalmistul sinililli kohates.

Paljud inimesed on nagu need sinililled. Nad ilmuvad kohta, kus valitseb unustus.

Paljud inimesed on nagu need Siberi rukkililled. Nad on rännanud ja võõrsil leidnud endale kodu.

Enda Naaber, kirjaneitsi

Print Friendly, PDF & Email