Salme: Sõrve ja Saaremaa vahel

Salme jahiselts peab oma jahipiirkonna erilise kuju ja asukoha tõttu tegutsema olukorras, kus ulukid kipuvad jahimeestega omamoodi kulli mängima.

KESKMINE VANUS KASVAB: Raivo Essi sõnul on jahiseltside üks suuremaid muresid seltsi liikmete vananemine.

Maakonna ühes vanimas, 1963. aastal asutatud Salme jahiseltsis on praegu poolsada jahimeest, kelle kasutada on Salme jahipiirkond. Seltsi esimees Raivo Ess tõdeb, et jahiala asukohast tingituna on suur osa selle ulukeid n-ö läbirändajad.

“Mõne aasta eest oli sügisel nii, et hirvepullid koondusid kõik Mõntu ja Salme jahiala piirile, aga Mõntu poolele. Meile sattus ainult mõni üksik. Ja kui hirvejahi aeg läbi sai, siis kolisid meie poolele,” kirjeldab ta olukorda, mis Salme mehi muidugi rõõmsaks ei teinud.

Põdrapopulatsioon on Salme maadel praegu parajas suuruses, kuid kuna hirvi on palju, siis võib see hakata põtru välja tõrjuma. “Nad ei saa omavahel eriti hakkama. Meil on õnneks mõned põtrade elupaigad, kus hirvedele sobivat toidubaasi ei ole,” märgib Ess.

Metssigadega on seltsil aga niisugune lugu, et 1969. aastal kütiti väidetavalt just Salme maadel ametlikult esimene selle liigi esindaja Saare maakonnas. Lõppenud jahiaastal oli seltsi küttimiskohustus 344 isendit, kütiti aga 275 ehk 80 protsenti. Limiit määrati eelnenud aasta üliheade küttimistulemuste järgi, kuid Essi sõnul sellises mahus mitu aastat järjest sigu lasta ei ole võimalik.

Katku koormav pitser

Teisalt on riiklik tauditõrje komisjon sigade Aafrika katkust tulenevalt juba enam kui aasta tagasi püstitanud eesmärgi, et 2018. jahiaasta lõpuks peab metssigade asustustihedus Eestis olema 1,5 isendit 1000 hektari kohta. Salme jahipiirkonna puhul tähendab see siis laias laastus 14–15 metssiga. “Meil on seltsis 50 meest. Kas see tähendab, et iga mees saab siis iga kolme aasta tagant ühe sea lasta?” märgib Ess.

Praegu on sigadel poegimisaeg ja nad on väheliikuvad, aga mai lõpupoole peaks näha olema, kui palju neid siis on või jääb küttide tööks üksnes metsast surnud loomade korjamine. “Karta on, et sel aastal ehk mõne sea veel saab, aga järgmisel aastal on mets ilmselt juba tühi,” arvab Ess.

Katk on pannud küttidele märkimisväärse lisakoormuse. Igalt kütitud loomalt tuleb võtta vereproov, see tuleb õigeaegselt linna toimetada ja siis kulub mitu päeva, kuni vastus tuleb, mis tähendab, et rümpa on vaja nii kaua kusagil jahutatult hoida. Salme seltsil on õnneks tervelt kolm külmkambrit, aga mujal on asi nutusem, pealegi on soe aeg tulemas.

Väikeulukitest kütitakse Salme jahipiirkonnas nii mäkra kui ka rebast, kuid see on esmajoones maaomanike õigus. Jahiluba, tõsi küll, tuleb võtta kohalikust jahiseltsist. Koprajahti pole Essi sõnul põhjust pidada olnud, kuigi see loom tegutseb nii Salme jões kui ka Vintri kandis tiikides. “Ma olen mandril koprajahil käinud – see on väga tõsine töö, mis pisimagi eksimuse korral võib nurja minna. Kobras on väga kaval elukas,” tõdeb seltsi esimees.

Rohke merepiiriga jahiala on loomulikult sobiv paik linnujahi pidamiseks, aga viimased kaks aastat ei ole Essi sõnul selleks tingimusi olnud – tuuled on hoidnud veed maas ja linnud on kaugel merel. Paar aastat on olnud Saare maakonna piirides taas ka võimalus hülgeid küttida, kuid praktikas seda ei harrastata, kuna jahimeestel puuduvad oskused. “Mina olen hülgejahti ainult filmis näinud,” muigab Raivo Ess.

Maaomanikest rääkides rõhutab jahiseltsi esimees, et kõik on kinni inimestes. “Väga hea läbisaamine on meil Anseküla kandiga. Saame maaomanikega kokku, nad räägivad oma mure ära ja me lahendame selle.”

Suuremad mured on Salme ja Lümanda jahiala piiril, kus metssead kipuvad pahandust tegema. Ja nõndaviisi, et tulevad öösel Salme poolele, mürgeldavad seal ning hommikuks liiguvad Lümanda poolele tagasi. “Jäljed on ilusasti näha, aga meie ei saa midagi ette võtta,” ohkab Ess.

Suuri sihte hetkel ei sea

Tema arvates on siin põhjuseks söödaplatside arvu vähendamine möödunud sügisel. “Nüüd nad otsivad uusi söögikohti ja ei satu kohe söödaplatsidele. Seetõttu kipuvadki pahandust tegema. Kui siga on ühe kohaga harjunud, siis käib seal veel mitu põlvkonda järglasi ka.”

Kiskjatest satub Salme maadele aeg-ajalt hunte, kes on ka kohalike jahimeeste püssitoru ette jäänud. Samuti teab Ess oma jahipiirkonnas tegutsemas ilvest.

Rääkides jahiseltsi majast, siis ei ole Salme meeste oma küll maakonna suurim, küll aga arhitektuuriliselt moodsaim. Suurna bussipeatuse ligidal püstipandud maja on vundamendist katuseni uusehitis, nii nagu ka abihoone selle juures. Etappide kaupa on seltsile kuuluv kompleks peaaegu valmis, esimehe sõnutsi on suurema tööna veel ees hoonete ümbruse pinnase ja teede korrastamine.

MOODNE: Seitsme aasta eest valminud jahimaja Suurna külas paistab möödasõitjatele pigem eramu kui seltsimajana.
MAANUS MASING

Peamaja allkorrusel on saal, puupliidiga kööginurk ja saun, ülakorrusel majutuskohad. Jahimajas on ka spetsiaalne ruum kütitud ulukite nülgimiseks, tükeldamiseks ja jahutamiseks. Kõrval asuvas abihoones on aga võimalik jahisaaki väikeses mahus ka töödelda, seltsil on olemas isegi luba toodangut ametlikult turustada. Samas on Essi sõnul väiketööstuse töötlemisvõimsus kuni 150 kilo liha päevas, mis majanduslikult pole kuigi tasuv. “Ta polegi mõeldud äritegemiseks, pigem võimaluseks oma seltsi liikmetele, kes tahaksid tüki liha suitsutada või natuke vorsti teha.”

Kuna oma katus on nüüd peakohal, siis seltsil erilisi suuri arendamisplaane lähemateks aastateks ei ole. “Eks selts on ikka ennekõike selleks, et liikmete vaba aega sisustada,” märgib Ess. “Kuigi, jah, mida aeg edasi, seda rohkem on jahipidamisest hobi asemel saamas päris tõsine töö. Kohustusi tuleb aina juurde, muudkui nõutakse ja nõutakse. Aga mehed jäävad üha vanemaks.”


Järelkasv paneb muretsema

Homme on selleaastase noorjahimeeste koolituse viimane päev, pühapäeval toimub riiklik eksam, kus jahimehe tunnistust asub nõutama 27 meest.

Salme jahiseltsi kõige vanem liige on üle kaheksakümne, meeste keskmine vanus kipub üle viiekümne ja tõuseb iga aastaga. Raivo Ess nendib, et noored mehed küll tulevad jahipidamise juurde, aga kui nad näevad, et selleks, et püssiga aeg-ajalt pauku teha, on vaja ka metsas rassida ja hulgaliselt lisatöid teha, siis paljud loobuvad. Tulevik ei paista selles valguses mitte kõige rõõmustavam.

Eks mõtlema paneb seegi, et jahipidamine kui hobi toimub seltsi liikmete oma rahakoti peal. Transport maksab, söödaplatside ülalpidamine maksab, relvad on üsna kallid, ainuüksi üks pauk maksab kolm eurot. Ja jahiõnne ei garanteeri Diana mitte kunagi.

Seltsidel on enamasti põhikirjaliselt sätestatud noorjahimeeste vastuvõtmisel katseaeg, kellel aasta, kellel isegi kaks, mille jooksul seltsi liige peab osalema ühisjahtidel ajajana. Katseaja eduka läbimise korral omandab värske seltsi liige õiguse ka ulukeid lasta.

Salme jahiseltsi kogemuse põhjal on samas tegu vaidlusaluse kitsendusega, eriti juhul, kui uus liige on tasunud ka seltsi liikmemaksu. Seaduse silmis on tal sellisel juhul juriidiline õigus teiste liikmetega võrdväärselt jahti pidada.

Essi sõnul on katseaeg aga oluline kasvõi juba ohutuse pärast. “Selts peab õppima oma liikmeid tundma. See on usalduse küsimus. Metsas on meestel relv kaasas, praegu üha rohkematel ka käsitulirelv taskus. Aasta jooksul saab selgeks, kuidas inimene käitub, kas teda saab usaldada, kas ta täidab korraldusi ja kuidas allub jahireeglitele. Ma olen olnud jahijuhataja korraga neljakümne viiele mehele. See on nelikümmend viis erinevat iseloomu, nelikümmend viis püssi. See on päris suur vastutus,” räägib ta.

Muredele vaatamata kutsub Salme seltsi juht noori jahindusega tegelema. “Tegelikult on looduses käimine ju mõnus. Kuulad linnulaulu või seda, kuidas hirvepullid õhtul kaklevad. Aga meie IT-ajastul istutakse pigem arvutis,” nendib Ess.

Print Friendly, PDF & Email