Piret ja Pille: mitte koopiad, vaid terviku kaks poolt

Kaksikud Pille Pukk ja Piret Välja on sõltumata sellest, mis vigureid saatus neile on mänginud, olnud kogu elu seotud nagu sukk ja saabas. Isegi studeerimine Tartus maaülikoolis võeti pärast kolmekümneseks saamist ette üheskoos ja samal erialal.

NOSTALGIA: Kuressaare lossi vallikraav ja koos vanaemaga partide söötmine on Pireti (vasakul) ja Pille jaoks oluline mälestus toredatest lapsepõlveaastatest.
MAANUS MASING

Pireti lemmikvärv on roheline, Pillel kollane. Piret armastab pigem klassikalist muusikat, Pillel teeb tuju heaks aga rahvalik ja kantrimuusika. Samas on nad väljanägemiselt ja olemiselt nõnda sarnased, et isegi tuttavad kipuvad neid senimaani, ka neljakümne teise eluaasta täitumise liginedes, segi ajama.

Põlised linnatüdrukud

“Me oleme kogu aeg Pille-Piret olnud,” muigab Pille. “Lapsest peale kuni praeguseni välja. Alles käisin perearsti juures, kes tervitas mind: Pille-Piret.” Sõsar Piret lisab: “Minu tuttaval on kah kaksikud, mina ei oska neil vahet teha, st nime ja nägu kokku panna. Ma arvan, et meie puhul on sama asi. Meil tehakse küll vahet, aga õiget nime külge panna ei osata. Ja nii on elupäevad olnud.”

Sündinud ja üles kasvanud on piigad Kuressaares Kalinini, praegusel Rootsi tänaval. Tüdrukute vanaisa ja vanaema elasid sealsamas naabruses, Komandandi tänaval. Kui Pille ja Piret olid teismelised, siis kolis nende pere kiviviske kaugusele Ojassoo tänavale.

Pireti ja Pille esivanematel on isaliini pidi suguvõsas kaksikuid ka varem olnud – isa tädid olid kaksikud, küll erineva munaraku omad, õdesid-vendi neil endil saatuse tahtel paraku ei ole.

Pille ja Pireti vanemad teadsid juba enne nende sündi, et oodata on kaksikuid. “Kuidagi oskasid arstid selle selgeks teha, kuigi ultraheli siis veel ei kasutatud,” sõnab Piret.

Alguses oli vanematel kaksikutega ikka tegemist kui palju, maalt toodi pisikeste tüdrukutirtsude kantseldamiseks isegi vanavanaema linna, kelle põhiliseks hooleks oli iga päev kümnete marlilappide pesemine. Ühekordseid mähkmeid sel ajal ju polnud.

Ema sai tüdrukutega kodus olla kuni nende aastaseks saamiseni, siis pidi tööle minema ning päeval jäid põngerjad vanaema ja vanavanaema hoolde. Kui plikatirtsud olid juba aastased, läks nende järele vaatamine lihtsamaks, sest lapsed mängisid koos.

“Me saime väga hästi hakkama. Maal või linnas – kusagil polnud vajadust sõpru otsima minna. Ja ega me ka vanemate sabas väga olnud,” meenutab Pille…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest…

Print Friendly, PDF & Email