Olin sõjas, kuid veteraniks end ei pea

“Ma osalesin sellises sõjas, millest valdav osa tuleb tagasi oma kahel jalal kõndides,” kirjutab Afganistanis välisoperatsioonil osalenud Taavi Tuisk, kes oma igapäevatööd teeb Kuressaare ametikooli teabejuhina ja kuulub ka Kaitseliitu.

Osalesin üksteist aastat tagasi Eesti kaitseväelasena välisoperatsioonil Afganistanis. Olin üks seitsmest rahvusvahelise brigaadi staabi teavitussektsioonis. Meie staap paiknes Kandahari õhuväebaasis Lõuna-Afganistanis. Brigaadis oli viis tuhat Kanada, USA, Suurbritannia, Hollandi, Taani ja Eesti sõdurit.

Olen osalenud sõjas, aga tegelikult ma ennast eriliseks veteraniks ei pea. Veteranid on minu arvates need, kes enamuse oma kuuekuulisest missioonist veetsid “põllul”. Põld on otsetõlge inglise keelest ja tähendab baasist väljaspool olemist, pikemate operatsioonide korral nädalate kaupa. Põllul võis pidevalt sattuda vastasega tulevahetusse ja tuli olla tähelepanelik võimalike isevalmistatud lõhkekehade suhtes.

Tunnen, et kuulun kuhugi

Mina ei sattunud olukorda, kus oleks tulnud kedagi tulistada ja minu pihta ei tulistatud. Meie hiigelsuurt baasi, kus elas kümme tuhat sõjaväelast ja tsiviilisikust abiteenistujat, tulistati küll vahetevahel rakettidega, aga enamasti olid need ebatäpsed ja maandusid kuhugi lennuvälja taha või mujale baasi äärealadele. Siiski mitte alati.

Oli neid, kel sel hetkel sõduriõnne nappis ja kes haavata said. Öiste rünnakute korral, kui raketiplahvatused unest äratasid ja häiresignaal huilgama hakkas, jäin pärast paari esimest kogemust voodisse lebama, selmet meie konteinermaja kõrval asuvasse betoonplokkidest laotud varjendisse minna. Süda muidugi põksus, aga rünnak oli juba ära olnud. Ootasin ära häire lõppu tähistava signaali ja püüdsin siis uuesti magama jääda.

Nendel kordadel, kui ma Eesti, Briti või USA kolonnidega baasist väljas käisin, ei juhtunud midagi. Mis ei tähendanud, et järgmisel kolonnil, kes sama teed mööda liikus, nii hästi läks.

Seega ei ole mul suurt põhjust end sõjaveteraniks pidada. Küll tunnen seda, et kuulun kuhugi. Mõni nädal tagasi tulin koju ühelt ametikooli tööga seotud välislähetuselt. Vahemaandumisel Amsterdami lennujaamas Tallinna suunduvat lennukit oodates tundsin ära “omad”. Noorepoolsemad mehed, seljakotid, soengud, päevitus. Kes on ise samamoodi väikese grupiga missioonilt puhkusele või koju tulnud, see teab.

Ühega neist sattusime viimasesse pingiritta istuma ja kui ma toolile istudes küsisin, et kust tulek, olid vastused algul põiklevad. Kui ma rääkisin, et olen ise samamoodi tagasi tulnud, olin “oma” ja edasise vestluse käigus saime juba põhjalikult rääkida kaitseväe elust ja olust ning tööst välismissioonidel. Võõrale selliseid jutte ei räägitaks ja asjassepühendamatud kõike räägitut ei mõistaks.

Panus Eesti kaitsevõimesse

Need, kes on kauem kaitseväes olnud ja korduvalt missioonidel käinud, on kõige suhtes kriitilisemad. Ma olin Afganistani tuleviku suhtes seal olles ja Eesti ajakirjanikele olukorrast rääkides optimistlikum, kui ma praegu olen.

Teisalt usun ma siiralt sellesse, et Eesti osalemine Iraagis ja Afganistanis on Eesti kaitsevõimele palju andnud. See varustus, mida ajateenijad praegu kasutada saavad, on teinud suure arenguhüppe tänu kaugetes sõdades saadud kogemustele. Kui Eesti sõdur peab oma kodu kaitsma, saab ta lasta täpsemini ja on paremini kaitstud.

Ühes menukirjanik Tom Clancy ilukirjanduslikus teoses on episood, kus Kolumbias narkovastases salaoperatsioonis osalev USA eliitsõdur kogeb õppustel harjutatut reaalses olukorras sooritades endalegi üllatuseks: “Vau! See töötab päriselt!” Eestis võib ajateenija kindlalt uskuda, et taktika, mida talle praegu õpetatakse, on päriselt lahinguolukorras läbi proovitud.

Mina pean oma missiooni tagasihoidlikuks panuseks Eesti kaitseväe teavitustöö arengusse seda, et meil tekkis täpne loetelu asjadest, mis on OPSEC ehk puudutavad operatsiooni julgeolekut. Need on asjad, näiteks eelseisvate operatsioonide toimumine või vastase relvade toime, mida me ajakirjanikele või teistele ei avalikusta. Sest see võib seada ohtu omade elu ja järgmiste operatsioonide õnnestumise. Varem oli see teadmine operatsiooniplaane koostades või Iraaki suunduvatele sõduritele meediakoolitusi läbi viies ka endal ebamäärane.

Ma osalesin sellises sõjas, millest valdav osa tuleb tagasi oma kahel jalal kõndides. Kahjuks mitte kõik. Siiski on see erinev eelmise sajandi sõdadest, mida me kodusel Saaremaal teame ja mäletame.

Veteranipäeval anname au neile, kes tänapäeva Eesti sõdadest tagasi ei tulnud. Tunnustame neid, kelle elu on saadud vigastused alatiseks muutnud.

Mina loodan, et minu ja teiste antud panus aitab kaasa selleks, et Eesti sõduritel tuleb oma tahe ja oskused mängu panna ainult sellist tüüpi sõdades. Nendes, mis on kodust kaugel.

Print Friendly, PDF & Email