Ilusa helesinise tuleviku jälgedes (10)

Autor:
SH
– 12/04/2017Rubriik: Arvamus

Viljar Aro

“Kui kuus aastat tagasi kirjutasin Õpetajate Lehele Eesti kooli helesinisest tulevikust, arvates, et see juba paistab, siis nüüd on ta käes,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi lehes SÜG-Press koolijuht Viljar Aro.

Kuus aastat tagasi sai kirjutatud… Ja see tulevik juba paistab. Ja selle unistuste kooli jaoks ei pea mitte midagi tegema. Ja raha ka pole vaja. Kuigi alles sai värske ministri küsimusele kolmest suuremast haridusprobleemist vastatud, et vaja on raha:
1) õpetajate palkade oluliseks tõstmiseks, mis tooks kooli meie lõpetajate paremiku;
2) abiõpetajate palkamiseks ja klassijuhatajatöö väärtustamiseks, millega saaks tegelikult ellu viia individuaalset lähenemist ja õpetada erivajadusi arvestavalt;
3) kõiksugustel olümpiaadidel, võistlustel, konkurssidel ja festivalidel osalemiseks.

Sisuga peaks toime tulema – kui usaldatakse ja lastakse.

Vanavanem mõistab paremini

Roosa unistuse võtmeks on tegelikult meie riigi keskmise kooli keskmise õpetaja 50-aastane vanus, mis suureneb pidevalt, ja juba mõne aasta pärast on keskmine õpetaja vanaisa või vanaema. Sellest ka uudishimu, mis see võiks enesega kaasa tuua.

John Gribble´i “Parima vanaisa käsiraamat” maalib üsna värvilise pildi. Kindlasti on vanaisal oma rollist ka koolis raske välja minna ja nii saabki vanavanemast õpetaja õpilastest paremini aru, usub neid rohkem ja on lihtsalt pidevalt heldinud.

Tõelisel vanaisal keerleb magama minnes pidevalt peas “Karumõmmi unelaul” ja ta veedab rohkem aega kohalikus mänguasjade poes. Tõeline vanaisa hakkab 40 aasta taguse mineviku asemel rääkima 20-aastasest tulevikust. Tõelise vanaisa meelistegevuseks saavad joonisfilmide vaatamine ja fotografeerimine. Inimesed märkavad pigem ta naerukurde kui kortse laubal.

Victor Hugo on öelnud: “On olemas isasid, kes oma lapsi ei armasta, kuid ei ole vanaisa, kes oma lapselast ei jumalda.” Raamat on täis tõdemust, et vanaemadest ja vanaisadest pedagoogiline kaader saab olla ideaalse kooli vundament.

Naisõpetajate tulevikuvisiooniks sobiks Alison Maloney “Parima vanaema käsiraamat”. Sealt ka Lois Wyse’i tsitaat: “Emast saab tõeline vanaema siis, kui ta ei pane enam tähele kohutavaid asju, mida tema lapsed teevad, kuna ta on võlutud imelistest asjadest, mida tema lapselapsed teevad.”

See on täpselt see, mida tõeliselt õpetajalt oodatakse. Lõplikult kaob ka PISA-probleem, et lastele koolis ei meeldi. Kes siis vanaema ja vanaisa juurde ei tahaks?

Rahaprobleem kaob ise

Ka rahaprobleem kaob iseeneslikult. Heldinud ja staažikad õpetajad ei räägi juba ammu enam innustunult palgast. Tiba rohkem kui kümme aastat läheb linnulennul ja õpetaja keskmine palk tõuseb järsult üle 50 protsendi. Pension lihtsalt lisandub – sõltumata valimislubadustest.

Usun, et sellise kuldaja kulminatsiooni tähistatakse kõikjal keskmise õpetaja 75 aasta juubeli tähistamisega. Õnneks saavad umbes selleks ajaks suureks ka lapselapsed…

Mis edasi saab? Vanaemad ja vanaisad õpetavad elutarkust, aga noored õpetajad süstivad energiat, julgust ja noorushullust.

Tegelikult on vaja mõlemaid. Küllap on kõige põhilisem haridusküsimus täna hoopis õpetajaküsimus. Meie haridusmaastikul peaks olema väärikas koht igas vanuses õpetajal.

Print Friendly, PDF & Email
Jaga