Eesti hariduses tõstavad pead naivistid (5)

“Naivistid on kunstnikud, kes täiskasvanuna joonistavad või maalivad lastepäraselt, sest pole saanud kunstiharidust,” selgitab Tallinna prantsuse lütseumi direktor, saarlane Lauri Leesi. “Sellist kunsti nimetatakse ka primitivismiks ja kunstnikke endid pühapäevakunstnikeks.”

Viimasel ajal on Eesti haridusmaastikul esile kerkinud suunajaid ja tegijaid, kes pole küll õppinud pedagoogiks, kuid kes teavad, kuidas peab õpetama, kuidas teadmiste omandamist hinnata, kuidas koole liita või lahutada. Suuremalt jaolt leiutavad nad jalgratast või avastavad Ameerikat.

Andestagu meie vastne ja mulle ääretult sümpaatne president, kuid tema soovitust võõrkeeled rahvale juba lasteaias suhu panna pean ma tüüpiliseks naivismi ilminguks pedagoogikas. Kindlasti tugines Kersti Kaljulaid enda või oma laste võõrkeelses miljöös saadud kogemustele. Selline metoodika on olemas ja toimibki. Väike laps õppis Siberis, Rootsis või Ameerikas omaealiste lastega mängides poole aastaga kohaliku keele selgeks (loomulikult lapsele omase sõnavara ulatuses) ning see tuli iseenesest igasuguse vaeva ja koduste ülesanneteta.

Pühapäevapedagoogid ei suuda mõista, miks nii efektiivselt toimivat keeleõpet ei rakendata meie lasteaedades ja koolides. Nõus, kuid see eeldab ööpäevaringset keelekümblust vähemalt kuue kuu või ühe aasta vältel.

Nii tore oleks ju kõigile muukeelsetele põngerjatele meie riigikeel poole aastaga suhu panna! Kust aga võtta professionaalseid eesti keele õpetajaid lasteaedadesse, kui neid ei jätku koolidessegi?
Ja veel: kui eemaldada väike polüglott õpitud keele miljööst, kaob ka keel tema suust kibekähku. Meie haridusmaastikul on iga keel, ka võõrkeel, kultuuri ja meelsuse kandja. Tänaval ja lasteaias õpitud keel ei pruugi seda olla.

Tartu kretinism

Tüüpiline haridusprimitivist on minu silmis ka Tartu haridusameti juhataja Riho Raave, kes enne haridusfunktsionääriks saamist õppis ülikoolis juurat. Tema seljatas kuus aastat tagasi Tartu traditsioonilise koolivõrgu, sündisid uued põhikoolid ja nn puhtad gümnaasiumid. Kas aga saavutati peamine – teadmiste omandamise kõrgem tase? Kas nn puhastes gümnaasiumides on eksamitulemused nüüd paremad? Või ehk on Tartu koolidel nüüd rohkem vaba raha? Kui see nii oleks, oleksime sellest juba ammu kuulnud.

Mina aga lugesin, et Tartu koolijuhid jõudsid kokkuleppele lõpetada põhikooli klassides muusikas, kunstis, tööõpetuses ja kehalises kasvatuses hinnete panemine. Suuremat pedagoogilise naivismi ilmingut annab otsida! Tundub, et Riho Raave ja tema mõttekaaslaste ideaal on kool, kus käiakse lihtsalt end välja puhkamas. Teadmiste omandamine on väga raske töö, millega tuleb last juba varakult harjutada. See, et kusagil N koolis pani üks andetu kunstiõpetaja lapsele õlimaali või akvarelli eest ebaõiglaselt halva hinde, ei tähenda ju, et nüüd tuleks kõigis loovainetes hindamine üldse lõpetada.

Tartu linna seesugune “haridusreform” on minu silmis pühapäevapedagoogika par excellence. Eksperimendid, kus hindamisest on loobutud ehk teisisõnu – kus õppuril pole enam üldse pingutada vaja, on pedagoogika ajaloos ammu läbi proovitud, kuid enamasti lõppenud fiaskoga.

Eesti pedagoogika tugevus on siiani olnud põhitõde, et kõik õppeained on võrdselt tähtsad ja neid tuleb ka hinnata võimalikult võrdselt. Ah et kõik pole kunstis võrdselt andekad? Ei ole jah. Kõik pole võrdsed ka matemaatikas, füüsikas, keemias või emakeeles. Miks siis neis endiselt hindeid pannakse?

Siiani rääkisin hariduslikust primitivismist, kuid hindamisest loobumine kuulub pigem kretinismi valda. Olen hariduse kõiksuguse pisendamise vastu ning kutsun haridus- ja teadusministrit Mailis Repsi üles sellistele ilmingutele kriipsu peale tõmbama.

Kombinaatkool

Linnaametnikele ma haridusalast naivismi ette ei heidagi, sest kool on neile üks objekt paljude teiste seas (sõim, lasteaed, ujula, saun). Selge on see, et ametniku silmis on mammutkool imetore asi, sest nii saab ühe katuse alla paigutada hästi palju inimhingi.

Olen surmkindel, et kombinaatkool pisendab kodutunnet, vähendab hingelist intiimsust, suurendab kaootilisust. Tahan tunda kõiki õpilasi, üht eesnime, teist perekonnanime, kolmandat säravate silmade järgi. Mammutkool on ühiskonnale üldkokkuvõttes odavam, kuid ideelises ja emotsionaalses maailmas on ta surmkindlalt kaotaja.

Ilmus Eesti Päevalehes 6. aprillil.

 

Print Friendly, PDF & Email