Kogukonnad, mättad ja künkad

“Kogukonnaentusiastidel on omavahel mõnus rääkida: kõik vestlusest osavõtjad on ühel nõul, et tugev kogukond on hea asi ja selle nimel on mõtet vaeva näha,” kirjutab Oliver Parrest Ansekülast. “Kogukond” aga on üks neid sõnu, mille tähendus varieerub mitte ainult kasutuse kontekstide, vaid ka kasutajate vahel.

Kogukond on hulk inimesi, kel on hea põhjus omavahel suhelda. “Hea põhjus suhtlemiseks” võib aga olla taevas teab mis. Mis on head põhjused suhtlemiseks?

Vahel on nii, et inimestel on üksteisega tore olla ja vastastikku suhelda. Selle põhjustavad pehmed vajadused: rõõm, meelelahutus, kuuluvusvajadus. Nende väga tõsiselt võetavate vajadusteta inimene kaua ei kesta. Pangem niisugusele nimeks “pehmete vajaduste põhine kogukond”.

Teisal on inimestel majanduslikud, elukorralduslikud või taolised eesmärgid ning nende saavutamiseks tuleb vältimatult suhelda. Et poest võid saada, laps lasteaiast kätte leida ja et koju elektriühendus tekiks. Nüüdisaegne tehnoloogia pakub küll leevendust, aga päris inimestevabalt kõiki asju aetud ei saa. Noil põhjustel suhtlev inimeste hulk võiks nimeks saada “kõvade vajaduste põhine kogukond”.

Kuskil seal vahepeal võib leida inimesed, kes võitlevad üheskoos mingi ideelise väärtuse eest, näiteks neoliberaalid, looduskaitsjad ja ka paljud mitteterroristlikud rühmitused. Nimetagem neid “poolpehmete väärtuste põhine kogukond”.

Raskendatud mittesuhtlus

Viimaks võib suhtlemise põhjus olla geograafiline: inimesed lihtsalt näevad üksteist tahes-tahtmata tihti, sest nad on naabrid. Geograafia pole suhtlemise põhjusena tegelikult kuigi populaarne, sagedamini see raskendab mittesuhtlemist. Paneme raskendatud mittesuhtlemise käes vaevlevale inimhulgale nimeks “naabruskond”. Kogukonnaentusiastide keeles on “kogukond” aga tihtipeale just naabruskond, varieerudes ainult ulatuses ja asustusmustris.

Entusiastid väidavad üldjoontes, et naabruskonna liikmeil on võimed lahendada vastastikku üksteise pehmeid, kõvu ja kõiksugu vahepealseid vajadusi. Teisisõnu, neil on palju häid põhjusi omavahel suhelda, aga nad ei ole veel selle peale tulnud.

Pehmete väärtuste põhise kogukonna paneb iga inimene enda jaoks kokku vastavalt oma maitsele ja võimalustele ning naabritel pole siin eelist. Inimestevaheline klapp ei sõltu geograafiast, vaid inimeste sisemusest.

Kas kõvad vajadused sunnivad naabreid koostööle? Ei sunni. Peaaegu iga vajaduse saab vastavas asutuses rahuldatud vähema sebimisega, üllatustevabamalt ja/või kvaliteetsemalt kui naabri õuel. Inimene võib üksi autosse istuda ja käia linna taga poes. Turvalisuse eest hoolitseb turvafirma, teid ehitab maanteeamet. Kõik on paigas, lihtne ja kättesaadav, millestki ei ole puudu.

Teoreetiliselt saaksid naabrid koostöö abil oma sarnaseid asju soodsamalt ajada: klapitada poeskäike, tuuletõkkeplaatide tellimist ja tee-ehitust. See ei ole aga viinud naabrite vahelise massilise koostöö levikuni. Pole küllalt head põhjused.

Võiks ju proovida vahepealsete väärtustega. Mõneti on õigustatud ootus, et sarnane geograafia toodab sarnaseid ideid. Ju vist on kõik kogukonnad ühel meelel, et nende maa peale ei tule elektrituulikut või loomjäätmete ladustamise platsi. Aga vahel juhtub, et sarnane geograafia toodab vastandlikke ideid. Nii saame naabruskonna sees mitu kogukonda, kes kannavad liiga erinevaid väärtusi, et omavahel ühilduda. Kaugemate inimeste eelistamine naabritele on seega kuidagi süstemaatiline.

Kõvu asju on parem ajada inimestega, kes seisavad sotsiaalselt võimalikult kaugel. Pehmeid asju on parem ajada inimestega, kes on sotsiaalselt võimalikult lähedal. Hea on olla inimestega, kelle vastu on usaldus ja kellega on ühiseid väärtusi, mälestusi – lähedaste inimestega.

Mis loom on naaber?

Naabrid on mingil veidral piirialal nende kahe vahepeal. Näiteks ei ole naabruskond koht, kus kaubandus õitsele saab lüüa. Naaber on ühteaegu liiga võõras, kellelt midagi osta, ja samas liiga tuttav, et temalt normaalset hinda küsida. Nii on ka muude asjadega.

Meil on mängureeglid suhtlemiseks vandeseltslastega, sõpradega, jalgpalli vastasmeeskonna liikmetega, aga mis loom on naaber ja millise mängu reegleid talle peaks rakendama, pole teada. Võib-olla on meie praegune elukorraldus liiga uus, et mängureeglid oleks paika loksunud, aga ehk on elukorraldus parajasti selline, et naabreid pole tõepoolest millekski vaja.

Hakka või uskuma, et naabruskonnast eemaldumine on tubli samm mõistlikuma elu poole.

Kas toredad kogukonnaentusiastid teevad siis tühja tööd? Vahest mitte. Nad on üks seltskond, kel on kogemused ja tarkused selleks ajaks juba käes, kui teised hakkavad alles ringi vaatama. Ehk nad jagavad, kui ilusti küsida. Peaasi on nende vastu igaks juhuks kena olla.

Print Friendly, PDF & Email