SUUR MAA, SUURED ASJAD Kutsume korrale! (1)

neeme korvÕpetajad muretsevad. Kirjutavad märkusi, mõtlevad välja “rahunemismeetmeid”, võtavad appi sotsiaalpedagoogi, psühholoogi ja lapsevanemadki, kutsuvad kooli mitmesuguseid asjatundjad. Asi on tõsine. Süütu müramine kasvab koolikiusuks. Või teine mure – kõnepruuk. Lapsed on nagu väikesed roppsuu-röökurid, kui kasutada äsja meie seast lahkunud kirjamehe Enn Vetemaa pärandit.

Käitumisel on loomulikult põhjus ja sageli pesitsevad selle juured kodus. Ja sellel on omakorda põhjus. Kool näeb tagajärge. Ehk nagu ütles üks lapsevanem koosolekul: tundub, et me tegeleme siin palaviku allavõtmisega. Jah, ka seda tuleb teha, aga põletik jääb ravimata. Paraku nii on ja tihti jääbki: kool saab teha vaid osa tööst.

Süüdistama ollakse agarad. Lihtne on ju öelda üks sõna – meedia. Selle alla käib muidugi ka ajakirjandus, ehkki nüüdisajal avaldab ju igaüks oma sotsiaalmeediamullis, mida soovib. Sellise keelekasutusega, nagu soovib. Kui just otsesõnu paragrahvi alla ei lähe, siis vabalt ja piiritult.

Aga ühel päeval saab lapsest täiskasvanu. Ja täiskasvanuil on oma lavad, kus üles astuda. Mõnest saab näiteks riigikogu liige. Läheb kõnepulti ja väljendab end nii, et need inimesed, kes töö tõttu või lihtsalt kodanikuna tunnevad vastutust selle eest, et meil oleks ikka demokraatlik õigusriik, haaravad kahe käega peast kinni. Jah, ma pean silmas Martin Helme ähvardussõnumist kohtunike aadressil. Ja veel jõulisemat sarnase sisuga avaldust EKRE volikogult. Hüvasti, võimude lahusus ja põhiseaduslik kord?!

President, riigikohtu praegune ja endine esimees ning mitmed teised lugupeetud inimesed on otsesõnu öelnud, et niisugune rünnak on lubamatu. On olnud ka neid hääli, mis ütlevad, et selline ongi normaalne poliitiline või parlamentaarne debatt. Aga ei ole!

Asi on selles, et need sõnavõtud mängivad peamiselt reaktsioonile. Eesmärk ei ole argumenteerida, vaid provotseerida. Avalikku arvamusse on sisse kodeeritud lõks. Kui astud korrapidajaks ja teed kriitikat, tõstad selle objekti veel suuremasse aupaistesse. Mis ongi sõnavõtja eesmärk.

Vahest oleks targem vait olla?

Mõnikord vast tõesti, aga mõnikord ei saa ega tohi. Nii nagu koolis ületavad laste mängud ühel hetkel lubatavuse piiri, mil sekkumine peab olema kiire ja üheselt mõistetav, ei tohi ka avalikus ruumis piire ületada. Algab seesugune kontroll otse nina alt, näiteks igaühe isiklikult Facebooki ajajoonelt. Kui me tahame, et keskkond meie ümber oleks viisakam ja puhtam, siis vaatame, et meie “seinal” verbaalselt ei laamendataks. Me ju koristame oma kodu. Õige pea lubavad soojad kevadilmad aknaid pesta, et päike tuppa paistaks. Kui me igaüks midagi teeme, paraneb ka üldine heakord. Päris kindlasti.

Iseäranis suur vastutus lasub arvamusliidritel. Selle sõna üle on nalja visatud ja ilgutudki, sest eks taha ju inimesed kangesti kanda väärikaid tiitleid ning võtavad need mõnikord endale ise. Kuid nende naeruväärsus ei tähenda, et arvamusliidreid, neid, keda kuulatakse, ei olegi. Muidugi on! Ja just seekaudu, et inimene hoolitseb kõigiti, et teda ümbritsev keskkond (olgu virtuaalne või aineline), oleks viisakas. Mõnikord lihtsalt tuleb korrale kutsuda.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email