Kriitika ei võrdu vaenu õhutamisega (2)

“Viisakus on lastetoa küsimus, seega sotsiaalne ning mitte juriidiline norm,” kirjutab saarlane Erki Aavik.

“Kriitika aga, olgu sõnastus kui räme tahes, ei ole iseenesest vaenu õhutamine.”

Lehelugejate meeli näib viimase nädala jooksul olevat köitnud skandaalikene väidetavalt võimude lahususe asjus, asjaosalisteks riigikogu liige, president, justiitsminister, riigikohtu esimees, mitut ministriametit pidanud endine riigikohtu esimees, terve erakond ja kes kõik veel. Mis juhtus?

Ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis tegi otsuse paljude jaoks hellal teemal – samasooliste isikute abielu registreerimine.

Riigikogu liige avaldas arvamust, et see otsus ei ole seaduslik. Minister ütles, et parlamendi liige ei tohiks kohtunikke ähvardada. Riigikogu liige vastas, et just ähvardus peabki kõlama, sest kohtunikud on asunud ise seadusi tegema. Ja nii edasi ja edasi.

Räme toon täitis eesmärgi

Siis sekkusidki kõrgete ametite kandjad ning hakkasid riigikogu liiget hurjutama. Riigikohtu esimees asus oma ametkonna ja kolleegide kaitsele, president näitas oma ametnikuhambaid, koguni nii vana kala, nagu vandeadvokaat Märt Rask, kes on pidanud sise- ja justiitsministri ning riigikohtu esimehe nõudlikke ameteid ja kelle teadmised-kogemused on tõepoolest autoriteetsed, arvas, et kohtulahendile hinnangu andmine on asjaosaliste asi – kaevaku edasi või olgu vagusi (NB! vaba sõnastus).

Keegi võttis vastu deklaratsiooni, esitas petitsiooni, saatis… nõudis…

Arvajate hinnangul oli riigikogu liikme avaldus ebaviisakas, solvav, sobimatu. See sõnavõtt polnud ei esimene ega viimane omataoline, ka mitte riigikogus. Kahjuks. Konkreetsel juhul oli ju täiesti läbinähtav, et räme toon oli valitud provokatsiooniks, ja nagu näeme, täitis oma eesmärgi. Riigikogu liikme on (peaaegu) valinud rahvas ja see juba kõrgeima võimu kandjana ei eksi. Viisakus on lastetoa küsimus, seega sotsiaalne ja mitte juriidiline norm. Aga kriitika, olgu sõnastus kui räme tahes, ei ole iseenesest vaenu õhutamine, see viimane on õiguslikult (st seadusega) reguleeritud ja huviliste jaoks küllalt kommenteeritud.

Tähtis on hoopis küsimus: mis ajast peale ei tohi meie riigis enam oma arvamust avaldada?!

Kui avaldada ei tohigi, kas oma arvamus võib siiski olla? (Kui ei või, siis – millises põhiseaduse paragrahvis see kirjas on?) Ja kui võib, aga seda avaldada ei või, mis sellise asjade korralduse nimi on? Äkki midagi seoses sõnavabadusega?

Sarnaselt uuema aja muusika- ja teatrikriitikaga minnakse poliitikas kriitiku kallale ad hominem (ld k inimesest lähtuvalt) ehk kõrvale jääb kriitika sisu ning selle asemel rünnatakse kriitiku isikut (“Vaata, milline sa ise oled!”). Poliitikas ja armastuses olla kõik lubatud…

Kui avalikult sõna võtja keelekasutus või suhtumine või mõlemad väljuvad harjumuspärasest sotsiaalsest normist, aga mahuvad veel psühholoogilise normi piiridesse, siis on õhtumaistel inimestel tavaks õlgu kehitada, selg pöörata ja ära minna, teisisõnu ignoreerida. Sammuke edasi, ja – kutsutakse kiirabi või politsei. Hellakestel, kelle meelest näiteks kuninga alastiolekust ei sobi kõva häälega kõnelda, soovitan hiljutisest Sirbist lugeda Klassikaraadio toimetaja Anne Prommiku lugu ja intervjuud “Muidu kena inimene, aga kriitik” (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muidu-kena-inimene-aga-kriitik/). Õpetlik ja rahustav.

Matsid jäävad matsideks

Kui avaliku tegelase suhtumine ja/või selle väljendus on matslik, siis ei too muutust kaasa vagatsev noomimine. (Filmiklassikast: “Matsid jäävad matsideks!”) Kõige rohkem kardab inimene pilget, seejärel ignoreerimist. Proovige!

Aga eks poliitikas ja armastuses ole lubatavuse piir ju hägune. Armastuses jääb nii mõnigi arvamus avaldamata, eesmärgipäraselt või siis ühistes huvides. Poliitikas – kavaldamiseks. Muis asjus jäägu meile vaba õigus arvata ja avaldada. Soovitavalt – viisakalt. (Näide suvalisest Oxfordi protokollist: “My dear professor, I respectfully disagree with You… “ Ehk tõlkes: “Mu kallis professor, kogu lugupidamisega Teie vastu ma siiski ei nõustu Teiega.”)

Üks kõrvaline märkus. Kui see veeklaasitormike juba vaatluse all on, siis sõnavabadusest sõltumatult väärib tähelepanu üks poliitiline aspekt. “Paharetist poliitik” ja tema erakond on kogu oma tegevuse vältel kasutanud sedasama poliitikas ammu ja hästi tuntud võtet ehk provokatsiooni või vähemalt provokatiivsust. Hämmastav, et ühe Eesti jaoks vana ja suure erakonna esindaja, pika poliitilise ja juhtimiskogemusega minister nii lihtsale liimile läks! Sellest võime õppida, et kõik eksivad ja lolliks tegemise eest pole vähemalt poliitikas – nagu külapeolgi – keegi kaitstud. Sest milleks muuks kui lolliks jäämiseks võiksime hinnata kogenud poliitiku abitut katset provokaatori poolt kasutatud üldtuntud kõnekujundit (“pead veerevad”) reaalseks ähvarduseks kvalifitseerida.

Olgu lõpetuseks veel kinnitatud, et nende ridade autorina ei avalda ma oma arvamust kõnealuse vahutamise algatanud kohtuotsuse asjus (sõltumata sellest, et mul arvamus on), samuti mitte ühegi seotud isiku suhtes. Välja arvatud Märt Rask, kes on nimeliselt esile toodud ja kelle kohta olgu seetõttu öeldud, et tema kõrges erialases kvalifikatsioonis, ainulaadses riigijuhtimise kogemuses, tema terves mõistuses ja heas huumorimeeles mul tõepoolest kahtlusi ei ole. Seekord läheb mu arvamus Raski omast lihtsalt mõnevõrra lahku (et kas kõrvaline isik võib avalikult teadaoleva kohtuotsuse asjus arvamust avaldada) ja ma küll ei usu, et meist seetõttu vaenlased saavad.

Print Friendly, PDF & Email