Rida juhuseid aitas päästa elu

Kudjape kalmistu FOTO: Maanus Masing

Külmal talveõhtul hüüdis nõrk hääl vene keeles “помогите, помогите” (aidake – eesti k). Kalmistu väravate vahel seisnud üksikule kuulajale kostus abipalve justkui maa alt.

“See sündmus oli 1969. aasta jaanuari lõpus. Aasta sai poja surmast,” alustab Valdek Kraus hämmastava loo pajatamist ühel päikesepaistelisel märtsikuu päeval 48 aastat hiljem.

Toona töötas Valdek kolmandat aastat Kingissepa rajooni tarbijate kooperatiivi juhatuse esimehena. Tema abikaasa teenis leiba pangas. Kuna kumbki varem töölt ära ei saanud, sõitsid nad Kudjape kalmistule neljakuuselt surnud poja hauale küünalt panema õhtuhämaruses.

Kooperatiivi juhi käsutuses oli küll Volga koos autojuhiga, kuid Valdek eelistas sõita teise tööautoga – Moskvitš 433-ga. “See oli põhimõtteliselt piruka eelkäija,” iseloomustab ta masinat, mille oli lasknud veidi ümber ehitada. Nimelt oli selle Moskvitši kongi sein tahapoole viidud, nii et esiistmete taha mahtus üks pink.

Auto jäi lumme kinni

Eelmisel ööl oli aga lund sadanud. “Kes see jaanuaris surnuaias käib? Esimesed jäljed ajasime sisse,” meenutab Valdek. Nad sõitsid kalmistu eest läbi ja ümber nurga teisele poole sinna välja, kust pääseb juba langenud sõjaväelaste haudadele ligi. Jalutasid läbi lume poja hauale, süütasid küünla ja tulid tagasi autosse.

Valdek keeras võtit ja üritas kohalt minna. “Kinni. Rattad käivad ringi ja mitte midagi. Aga manuaalkastiga saab loksutada ja siis ma loksutasingi ette ja taha,” selgitab ta. Moskvitš saigi välja, kuid kauaks sõidurõõmu ei jagunud. Radiaator hakkas auru välja ajama. Jõuti tagasi kalmistu ette, umbes sinna, kus praegu on bussipeatus, ja jäeti auto seisma. Oodati, pandi lund radiaatorisse, kuid suurt kasu sellest polnud…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest…

Print Friendly, PDF & Email