Kaks korda priiküüdiga Venemaale

OMA KODUS: Asta Salumaa oma koduõuel Kihelkonnal esimest kevadehõngu nautimas.
MAANUS MASING

Punase terrori käigus ühes sadade teiste saarlastega küüditatud Asta Teäril (Salumaal) tuli Venemaa tee jalge alla võtta suisa kaks korda. Saatus tahtis, et ta mõlemad reisid üle elaks ja Saaremaale naastes taas oma lapsepõlvekodus elada saaks.

Kihelkonnal Viita talus üles kasvanud Asta sattus ühes perega nõukogude repressiivmasinasse 1941. aastal. Kogu Teäride pere oli väljasaadetavate nimekirjas, kuid küüditajatele jäid pihku üksnes ema Vassilissa, poeg Heikki ja tütar Asta, kes viidi ühes kümnete saatusekaaslastega Jaagarahult laevaga Paldiskisse.

Perepea, tuntud laevakapten Karl Teär oli parajast merel ja jäi sellest reisist maha. Mõned nädalad hiljem ta siiski arreteeriti, kuid sai varsti uuesti vabaks. Naise ja laste küüditamine oli mehe jaoks sedavõrd ränk üleelamine, et rikkus tema tervise. 1944. aastal sõitis ta ühes teiste põgenikega Rootsi, kus aga juba järgmisel aastal suri.

Ema ja vennaga Kirovisse

Asta sattus aga ühes ema ja vennaga Venemaale Kirovi oblastisse, alguses Sinegorjesse, hiljem sellest poolesaja kilomeetri kaugusel asuvasse eriasulasse number 4, kus tegutses kolhoos Stroitel. Uuralite sünges varjus nägi ta ja elas üle asju, mida üks algkooliealine tüdruk ei peaks iialgi üle elama.

“Ainult need, kes tööl käisid, said leivatalongi, mille alusel sai välja osta 500 grammi leiba päevas enda ja 200 grammi lapse kohta. Palka maksti vähe ja selle suurus sõltus sellest, kui palju jõuti päevanormist täita. Ja oh seda õnnetust, kui keegi juhtus haigeks jääma – kogu pere jäi leivata. Hiljem võeti lastelt leib ära, nii et leiba said ainult tööl käivad inimesed ning sedagi vähendati 400 grammi peale. Emme jaotas selle 400 grammi kolmeks. Aga mida pidid tegema suured pered? Nälg murdis sisse. Esimesel ja teisel talvel surid peaaegu kõik väikesed sülelapsed ning vanaemad ja vanaisad,” kirjutab Asta oma mälestusteraamatus “Midagi igavest pole olemas”.

Vaevadele ja alandustele vaatamata ei heitnud enamik väljasaadetuist meelt ja püüdsid kuidagiviisi raske eluga toime tulla. 1944. aasta sügisel said lapsed isegi kooliteed jätkata, kuigi puudusid nii õpikud kui ka muud koolitarbed.

Sõja lõpp 1945. aastal tõi väljasaadetuile lootuse, et ehk terendab nüüd ees kojusõit, kuid neile tehti kiiresti selgeks, et see koht on neile määratud elu lõpuni.

Keerulistele aegadele vaatamata tuli võõral maal ette ka naljakaid seiku. Asta meenutab: “Kase Juuli (Juuli Kask) määrati kolhoosi loomavelskriks. Ühel kevadel kolhoosi aruandekoosolekul nõudsid ülemused presiidiumist Juulilt tungivalt vastust sellele, miks osa lehmi kolhoosikarjas ei ole tiineks jäänud. Kahtlustati ju sabotaaži. Juuli vastas siis ausalt: “Никто не виноват, что телят нету, что делать, если у быка Ерофея хуй кривой.” (Keegi ei ole süüdi, et vasikaid ei ole, mis teha, et Jerofeil on m… kõver). Kõik hakkasid naerma ja Juuli ka. Kolhoosil oli kaks suurt pulli, kellest ühte kutsuti Jerofeiks.”

1946. aasta sügisel võttis Asta vend Heikki ühes Leo Õispuuga ette ja põgenes asumiselt. Poisid jõudsidki õnnelikult Eestisse. Aasta hiljem said vabaks kõik alaealised ja ka Asta pääses pärast kuueaastast võõrsilolekut tagasi koju…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email