Kes kuuleks, märkaks? (10)

Ester Naagel

“Kui meist keegi oleks praegu Sõmera Kodu püsielanike nahas, kas me siis sooviksime, et meiega niimoodi käitutakse, nagu käitutakse?” küsib oma avalikus kirjas presidendile, riigikogule ja sotsiaalkaitseministrile Lääne-Saare valla elanik, endine Sõmera Kodu tegevusjuhendaja Ester Naagel.

Käesoleva kirjatüki ajendiks on taevani tõusnud kisendav ülekohus kõige nõrgemate ja kaitsetumate suhtes ning teemaks “Sõmera Kodu hoolealuste elupaigana peab alles jääma!”.

Hädad ja õnnetused tabavad tavaliselt ikka teisi, mitte mind või minu peret – nii me sagedasti mõtleme ja arvame. Ühel päeval võib aga kes tahes meist, IGAÜKS, just sina ja mina, seista silmitsi reaalsusega, kuhu on sisse löönud kas õnnetus, haigus või mõni muu häda. Selle valusa mure tagajärjeks võib olla kas minu enda või pereliikme pöördumatu terviseprobleem ja suutmatus nii-öelda tavainimese kombel oma eluga toime tulla.

Usaldus ja stabiilsus

Meie ajastu üks põhiloosung on, et iga inimene peab oma võimete piirides (!) iseendaga toime tulema ja elama selleks võimalikult tavalise inimese kombel tavalises elukeskkonnas. Mis on see “tavaline” puudega inimese jaoks? Õpitud abituse sündroomist saame rääkida tervete inimeste, aga mitte puuetega ja psüühikahäiretega inimeste puhul. Kui meist keegi oleks praegu Sõmera Kodu püsielanike nahas, kas me siis sooviksime, et meiega niimoodi käitutakse, nagu käitutakse?

AS Hoolekandeteenused on ellu viimas plaani korraldada hoolealuste elu ümber sel moel, et nad saaksid riigi jaoks odavamale, kuid kliendi jaoks lõpptulemusena kallimale teenusele. Väidetakse, et suured hooldekompleksid olevat minevik ja kuuluvat 19. sajandisse (“Ei pea elama hooldekodus, sest nii on odavam”, SH 11.03).

Meie naabrid soomlased ei arva sugugi nii: seal ei kaotata suuri üksusi (nt Rinnekoti, Honkalampi-keskus jt). Seal on aastakümnete jooksul kujundatud välja paindlik süsteem, milles on mitmeid erinevaid struktuuriüksusi, ja need jäävad. Ometi elavad nemadki 21. sajandis!

Erihoolekande tegevusjuhendajate koolitusel õpetatakse tänagi, et hoolealuse elu tähtsaimad prioriteedid on usaldus, rutiin, turvalisus ja stabiilsus. Praegu on need kõik häiritud ja kavatsetakse lõhkuda.

Muudatusi hoolealuste elus saab teha nendega koostöös ja nõusolekul ning sagedasti võtab see väga pikka aega. Väikesedki ümberkorraldused võivad neile väga raskesti mõjuda. Mis siis veel suurtest rääkida!

Praegu kõne all olevad muudatused tehakse aga väga kiiresti ja vastu hoolealuste tahtmist. Isegi kui nad alla kirjutavad, ei taju ega taipa paljud neist, millele nad alla kirjutavad.

Kui palju kordi ja korduvalt on Sõmera hoolealused väljendanud soovi jääda elama Sõmerale. Nende pöördumised on seni kõlanud aga kurtidele kõrvadele. Ja nad küsivad ikka: “Miks meid ära viiakse? Miks meid sõpradest lahutatakse? Miks meie soove ja arvamusi keegi ei arvesta? Miks keegi meid ei kuula?”

Parem ja õigem olnuks alustada erihoolekande reformi neist üle 12 000-st puudega inimesest, kes kodus elavad ja teenusele pääsemist ootavad. Praegu teenusel juba olevate inimeste puhul pole kindel, et kui nende puudeastmed ja võimekustasemed ümber vaadatakse ja tegelikkusele mittevastavateks muudetakse, et nad siis oma eluga ka reaalselt toime tulevad.

Sõmera kui ainus kodu

Argumendid, mida tuuakse Sõmera Kodu sulgemise põhjenduseks, on korduvalt ümber lükatud. Üks neist on, et iga äraviidav saab elama asuda oma kodukohta. Aga saarlased!? Miks nemad siis ära viiakse? Saaremaa elanikke on kaugelt rohkem kui 34 (mis on Saaremaale jäävate erihoolekande kohtade kavandatav arv). Samuti on ju tegelikult saarlased ka need, kes küll mandril sündinud, aga kellest paljud suurema osa oma elust siin on elanud ja kellele Sõmera on ainus kodu. Siin on nende kogukond, töövõimalused ja kogu elu. Seda ei tohi lõhkuda!

Hoolealuste elutingimuste parandamiseks saab Sõmerale investeerida lisaks hiljutisele 2,4 miljonile eurole veel vaid paar miljonit, mis tagab hoonete euronõuetele vastavuse. Sellest piisab.

Ülekohtune oleks lasta paari aasta eest lõppenud remondi tulemus lihtsalt tuulde. Lisaks hoolealuste heaolu paranemisele ja KODU allesjäämisele jääks sündimata ka sotsiaalne katastroof, sest 135 inimese (enamik neist head spetsialistid!) tööta jäämine on Saaremaa tingimustes katastroof.

Vabandan, kui kirjutis kellelegi ehk liialt emotsionaalne tundub. See on taotluslik, sest KEEGI ju peab kuulma ja märkama! Kuidas käitume endast nõrgematega, nõnda käitutakse kunagi ka meiega, see on kindel!

Print Friendly, PDF & Email