Ester Naagel
“Kui meist keegi oleks praegu Sõmera Kodu püsielanike nahas, kas me siis sooviksime, et meiega niimoodi käitutakse, nagu käitutakse?” küsib oma avalikus kirjas presidendile, riigikogule ja sotsiaalkaitseministrile Lääne-Saare valla elanik, endine Sõmera Kodu tegevusjuhendaja Ester Naagel.
Käesoleva kirjatüki ajendiks on taevani tõusnud kisendav ülekohus kõige nõrgemate ja kaitsetumate suhtes ning teemaks “Sõmera Kodu hoolealuste elupaigana peab alles jääma!”.
Hädad ja õnnetused tabavad tavaliselt ikka teisi, mitte mind või minu peret – nii me sagedasti mõtleme ja arvame. Ühel päeval võib aga kes tahes meist, IGAÜKS, just sina ja mina, seista silmitsi reaalsusega, kuhu on sisse löönud kas õnnetus, haigus või mõni muu häda. Selle valusa mure tagajärjeks võib olla kas minu enda või pereliikme pöördumatu terviseprobleem ja suutmatus nii-öelda tavainimese kombel oma eluga toime tulla.
Usaldus ja stabiilsus
Meie ajastu üks põhiloosung on, et iga inimene peab oma võimete piirides (!) iseendaga toime tulema ja elama selleks võimalikult tavalise inimese kombel tavalises elukeskkonnas. Mis on see “tavaline” puudega inimese jaoks? Õpitud abituse sündroomist saame rääkida tervete inimeste, aga mitte puuetega ja psüühikahäiretega inimeste puhul. Kui meist keegi oleks praegu Sõmera Kodu püsielanike nahas, kas me siis sooviksime, et meiega niimoodi käitutakse, nagu käitutakse?
AS Hoolekandeteenused on ellu viimas plaani korraldada hoolealuste elu ümber sel moel, et nad saaksid riigi jaoks odavamale, kuid kliendi jaoks lõpptulemusena kallimale teenusele. Väidetakse, et suured hooldekompleksid olevat minevik ja kuuluvat 19. sajandisse (“Ei pea elama hooldekodus, sest nii on odavam”, SH 11.03).
Meie naabrid soomlased ei arva sugugi nii: seal ei kaotata suuri üksusi (nt Rinnekoti, Honkalampi-keskus jt). Seal on aastakümnete jooksul kujundatud välja paindlik süsteem, milles on mitmeid erinevaid struktuuriüksusi, ja need jäävad. Ometi elavad nemadki 21. sajandis!
Erihoolekande tegevusjuhendajate koolitusel õpetatakse tänagi, et hoolealuse elu tähtsaimad prioriteedid on usaldus, rutiin, turvalisus ja stabiilsus. Praegu on need kõik häiritud ja kavatsetakse lõhkuda.
Muudatusi hoolealuste elus saab teha nendega koostöös ja nõusolekul ning sagedasti võtab see väga pikka aega. Väikesedki ümberkorraldused võivad neile väga raskesti mõjuda. Mis siis veel suurtest rääkida!
Praegu kõne all olevad muudatused tehakse aga väga kiiresti ja vastu hoolealuste tahtmist. Isegi kui nad alla kirjutavad, ei taju ega taipa paljud neist, millele nad alla kirjutavad.
Kui palju kordi ja korduvalt on Sõmera hoolealused väljendanud soovi jääda elama Sõmerale. Nende pöördumised on seni kõlanud aga kurtidele kõrvadele. Ja nad küsivad ikka: “Miks meid ära viiakse? Miks meid sõpradest lahutatakse? Miks meie soove ja arvamusi keegi ei arvesta? Miks keegi meid ei kuula?”
Parem ja õigem olnuks alustada erihoolekande reformi neist üle 12 000-st puudega inimesest, kes kodus elavad ja teenusele pääsemist ootavad. Praegu teenusel juba olevate inimeste puhul pole kindel, et kui nende puudeastmed ja võimekustasemed ümber vaadatakse ja tegelikkusele mittevastavateks muudetakse, et nad siis oma eluga ka reaalselt toime tulevad.
Sõmera kui ainus kodu
Argumendid, mida tuuakse Sõmera Kodu sulgemise põhjenduseks, on korduvalt ümber lükatud. Üks neist on, et iga äraviidav saab elama asuda oma kodukohta. Aga saarlased!? Miks nemad siis ära viiakse? Saaremaa elanikke on kaugelt rohkem kui 34 (mis on Saaremaale jäävate erihoolekande kohtade kavandatav arv). Samuti on ju tegelikult saarlased ka need, kes küll mandril sündinud, aga kellest paljud suurema osa oma elust siin on elanud ja kellele Sõmera on ainus kodu. Siin on nende kogukond, töövõimalused ja kogu elu. Seda ei tohi lõhkuda!
Hoolealuste elutingimuste parandamiseks saab Sõmerale investeerida lisaks hiljutisele 2,4 miljonile eurole veel vaid paar miljonit, mis tagab hoonete euronõuetele vastavuse. Sellest piisab.
Ülekohtune oleks lasta paari aasta eest lõppenud remondi tulemus lihtsalt tuulde. Lisaks hoolealuste heaolu paranemisele ja KODU allesjäämisele jääks sündimata ka sotsiaalne katastroof, sest 135 inimese (enamik neist head spetsialistid!) tööta jäämine on Saaremaa tingimustes katastroof.
Vabandan, kui kirjutis kellelegi ehk liialt emotsionaalne tundub. See on taotluslik, sest KEEGI ju peab kuulma ja märkama! Kuidas käitume endast nõrgematega, nõnda käitutakse kunagi ka meiega, see on kindel!
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kui seda EURORAHA ees ei oleks, siis ehk leidub see KEEGI,kellele läheb korda LIHTINIMENE. “Mis on pildil valesti? Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Pange kapis tuli põlema ja te näete, et tonti pole olemas. Ära loo last, karu näeb! Tule taevas appi! Peksame homme poole vähem! Kui see on MASU, siis selles tahan ma elada! Eestis on kombeks üks president korraga!… ” Need jutumärkidest ümbritsetud laused on aeg-ajalt omal moel ühiskonda tugevalt/irooniliselt kõnetanud, kuid kurblooliselt ei ole arvamusliidreid/otsustajaid mitte milleski mõtlema pannud ega õpetanud. AS peajuht on enda tunnetamiseks/tundmiseks palju ära teinud ja ühiskond ta omaks võtnud. Ehk on aeg ka teisi tundma õppida? Ehk on aeg tunnistada, et kõik ei ole nii tugevad ja vajavad Sõmera Kodu poolt pakutavat stabiilsust/hoolitsust/märkamist/kaitset? Eesti Vabariik saab varsti 100 aastaseks. Ehk on juba aeg psüühilisest haigest inimesest tegelikult kah hoolida?
Lihtne tõde. Ära löö last… Psüühiliselt haigest…
Roald saadet tegemas. Näha saab 31.03. Võin pea pandiks panna, et neid kliente kes ise otsustavad, mõtlevad ja arvamust avaldaks ei lastud talle ligigi.
Ära pane pead,pole mõtet! Kõik toimus nii nagu arvasd. Korralikult välja valitud osalejad!
Väga hea artikkel, parim, mis siiani Sõmera kaitseks kirjutatud.
Kes kuuleks mõistuse häält üle rahakõlina? Vastavad asjapulgad on oma nutsu juba kätte saanud ja lükkavad teerulli käiku, nii nagu teistegi eesti inimeste elude ja eestimaad lõhkuvate “projektide” puhul.
meeletu kahju MEIE inimestele, mis selle 17.aastaga on tehtud,
reformierakonna hoiak oli, et ainult tegusad on inimesed,
ei ole nii, me kõik oleme INIMESED,
kes on tugevam, see toetab nõrgemat ja
selle nimi on INIMLIKKUS – suurim väärtus elus ning suurim rikkus, mis inimesele osaks saab
Eile oli küüditamise aastapäev ja leinapäev. Samasugune küüditamine ja leinapäevad seisavad ees Sõmera Hooldekodu elanikel. MIks ometi ei taha need otsustajad aru saada, et nende inimeste elus on ei ole kõige tähtsamad mingid klantsitud uued elumajad, palju tähtsam on neile stabiilsus, turvatunne, sõbrad ümberringi, kindlustunne, et nad on siin hoitud ja armastatud. Eelkõige kodutunne, mis on neil siin aastakümnete jooksul tekkinud.Aitäh, Ester selle artikli eest!KUigi lootus, et seda rongi peatada enam annab, on kaduvväike, aga vähemalt laiemale üldsusele teada antud, kuidas meil rahva tahte vastaselt toimetatakse.
President LUBAS nõrgemate eest seista. Antud juhul nagu nõrgemaid olla ei saagi.
President on meie riigis nukk, keda suure raha eest näidatakse (maksumaksja raha eest). Tal pole omi mõtteid ega soove, teeb seda, mida need inimesed ütlevad, kes ta presidendiks panid! (mitte valisid!). Presidendile loota pole, Hoolekandeteenused on äri ja äris nõrgemad surevad ära või noh tallatakse jalge alla.