Reet Igav pole üldse igav

DEBÜÜT: Sel esmaspäeval tegi eesti keele õpetaja Reet Varik, kes pigem tuntud ikka Reet Igavana, debüüdi Tallinna vanalinnas asuvas Suhkrumolli baaris.
EGON LIGI

Kuulda jutte, kuidas keegi oma endise õpetajaga kohvikus istub ja sõbra kombel juttu ajab, tundub esialgu võõras. Ometi on elav tõestus, et õpetajaroll ei tähenda jäika piiride seadmist ning täiesti reaalne on, et õpetaja, kes päeval su kirjandit parandas, võtab õhtul sisse koha DJ puldi taga ja sahistab rahvale indie-rokki. Sellise “nähtuse” nimi on Reet Igav, hariduselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja, inimesena palju enamat.

Põhjuseid, miks Reet on paljude arvates palju enamat kui õpetaja, on mitmeid. Selle asemel, et kinni hoida traditsioonilistest mallidest, leiab ta viisi, kuidas ühendada vajalik kasulikuga. “Me ei saa midagi teha, et maailm ongi pidevas muutumises ja kellelgi, ka õpetajatel, ei jää üle muud kui sellega leppida, et vahendid ja keskkond ongi natuke teised,” nendib Reet, kelle sõnul peab õpetaja olema nagu DJ, kes oskaks miksida meetodeid ja kasutada ära oskusi, mis lastel on.

Lühidalt – õpetada neid omaenda vahenditega. “Tulemus on ju sama, sest nad õpivad ikka keelesüsteeme, komasid ja reegleid, aga teevadki seda siis näiteks enda loodud virtuaalruumis,” lisab ta.
Oma kolleegide keskmist vanust hinnates tõdeb Reet, et Eestis laiemalt on see ilmselt üle keskmise. See võib, aga ei pruugi saada takistuseks, sest mõni õpetaja ei oska ja teinekord ei tahagi tunnistada uut reaalsust, kus lisaks õpilastele on vaja saavutada koostöö arvuti ja internetiga. Samas leidub vastupidiseid näiteid. “Käisin mõni kuu tagasi lihtsalt vaimu arendamise eesmärgil ühel koolitusel, kus tutvustati uut eKooli sarnast süsteemi, mida osa koole kasutab. Ja kae nalja, saalis istusidki mõned vanemad prouad, jalg üle põlve, ja esitasid küsimusi, kuidas see ja teine asi käib. See ongi eluterve, et nad õpivad selle ära, sest koolis töötades ei saa lubada luksust elada kiviajas.”

Internet kui peldikusein

Interneti ja guugeldamise ülemvõimu eest ei ole ilmselt pääsu, kuid selle intensiivistumine ei möödu tagajärgedeta. Pidev digitaliseerumine on Reeda sõnul nähtav nii õpilaste käekirjast, lausete moodustamisest kui ka kasutatavatest viidetest. “Suurem osa kirjutamisest on ju asendunud trükkimisega, sest see on igas mõttes kiirem ja mugavam,” märgib ta. “Kuna käsitsi kirjutatakse järjest vähem, on seda kirjanditest näha, sest praegu on meile tuttav käekiri Times New Roman, suuruses 12.”

Olgugi et noori peetakse meisterlikeks arvutikasutajateks, jääb neil puudu paljudest olulistest teadmisest, sealhulgas vormistamisest ja mis veelgi tähtsam, allikakriitilisusest.

Kuna põhimõtteliselt kõik õppurid saavad oma info suuremal või vähemal määral guugeldamise teel, pole õpetaja hinnangul mõtet heietada selle tegevuse õõnestavatest tagajärgedest, vaid tuleb teha selgeks, kuidas seda infot kasutada. “Internet ongi reaalselt nagu peldikusein, kuhu ju igaüks võib kirjutada, mida tahab,” leiab ta. “Selle asemel, et suruda õpilasele hambusse raamatuid ja teatmeteoseid, tuleb jällegi mõelda, kuidas teda tema oma vahenditega õpetada ehk teha selgeks, missugune allikas on vähem või rohkem tsiteerimist väärt.”

Kuna tänapäeval ei ole selgesti defineeritav, keda peetakse õigustatult arvamusliidriks, tuleb ise oma silmaringi laiendada ja teada, et tõsielusaate näide ei ole argumendina kandev.

Reet on kaasatud ka riikliku e-katseeksami hindamisse ja annab saladuseloori kergitades mõista, et on hakatud kaaluma võimalust viia lõpukirjand paberi pealt üle arvutisse ehk siis õpilane ei tõesta oma tarkust ja sõnaosavust väriseva käega paberile kirjutatult, vaid trükib selle arvutisse. “Sealt vaatab vastu mitu probleemi, aga eks seepärast seda praegu katsetataksegi. Näiteks tulevad sisse trükivead ja õpilane kaotab punkte, kuigi ta ilmselt teab, et “inimene” ei kirjutata “inimne”,” sõnab Reet.

Niinimetatud netikeel on tunginud ka kirjanditesse, millesse süvenedes tekib tunne, justkui loeks mustandit. “Üks mõte on siin, teine seal, enamasti kasutatakse lihtlauseid ning pole erakordne, kui isikunimed kirjutatakse väikese tähega,” nendib ta. “Sellist sisukat arutelu, kus kasutatakse erinevaid lauseliike, kohtab paraku järjest vähem ning kuigi ei saaks väita, et see on massiline, on siiski näha selle tendentsi suurenemist.”

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email