Tartu-Torino-Valjala kolmekesi Kuressaares (2)

Erki Aavik

“Kuressaare raekoja saal, rahvast palju, õhku vähe, profifotograaf ja – tõepoolest – mitte ühtegi vaba tooli!” kirjeldab oma esmamuljeid pühapäevasest kontserdist muusikust külastaja Erki Aavik. “Hmm, üks siiski on, aga see on saali vabamas osas, noodipultide vahel, klaveri kõrval…”

“English Tea kontsert” 12. märtsil Kuressaare raekoja saalis oli ootamatult… kella­viietee-pärane.

Kõigepealt kava… Ei! Kõigepealt ikka esinejad! Kerstin Tomson, rahvusooperi orkestris töötav Valjalast pärit vioolakunstnik, kes oma pillile au tehes tegutseb ka solistina ja ansamblistina. Annikki Aruväli, Tartust Euroopa kaudu Kuressaarde elama ja õpetama ja musitseerima tulnud tšellist. Edoardo Narbona, Torino konservatooriumis mitmekülgseks muusikuks õppinud pianist ja dirigent, kes saabus Saaremaale koos Annikkiga. Õnneks.

Nagu Inglismaa ilm

Vioolat kuuleme soolopillina üsna harva ja eks laias maailmaski ole sellel pillil soliste kasinalt, kõige kuulsam vahest Doni äärsest Rostovist pärit Juri Bašmet. Bašmetile, muide, meeldib kontsertidel mängida pool kavast viiulil ja teises pooles oma vioolal.

Vioola ja tšelloga pääsesid kuuldavale kõlad ja tämbrid, mis andsid kogu kontserdile läbiva tooni ja käesolevatele ridadele pealkirja.

Esitati inglise autorite muusikat – ikkagi kellaviietee-kontsert või nii. Kerstin Tomson kirjeldas pärast esimese loo kõlamist värvikalt oma muljeid Inglismaa ilmast. Just sellised olid suuremalt jaolt ka kavasse valitud teosed – nukrad, sombused, aga ometi ei olnud igav.

Kavva olid võetud teeõhtuks ja üldse pühapäeva pärastlõunaks sobivad väikevormid, enamik neist inglise rahvaviiside töötlused.

Ralph Vaughan Williams (1871–1958) on, nagu tutvustas Annikki Aruväli, tõepoolest üks inglaste helimaailma tuntumaid. Kuulsaim on ehk siiski Edward Elgar (1857–1934), kelle teoste pikast nimekirjast, seal leiduvaist tšellokontserdist, “Enigma variatsioonidest” ja I sümfooniast on laias maailmas kindlasti veelgi tuntumad “Marss” ja pühapäevase kontserdi lõpulooks mängitud “Salut d’Amour” ehk “Ood armastusele”. Elgari “Marss” on brittide jaoks kujunenud mitteametlikuks hümniks, nii nagu eestlastele Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Laiem publik tunneb seda pidulikku hümni 80-ndate aastate plaatidelt, millel hulk klassikalise muusika popimaid lugusid oli diskotümpsu taustale lindistatud.

Elgari “Salut d’Amour” oli ka ainuke triona esitatud lugu. Sellest loost on seadeid tehtud küll vist igale maailmas leiduvale pillile ja kõikvõimalikele koosseisudele. Kõnealusel kontserdil said meie kõrvad lõpuks tšellot ja vioolat ka koos kuulata (minu maitse jaoks oli lugu vahest pisut liiga kiiresti esitatud, aga see ei mõjutanud küll kogu ettevõtmist). Vioola ja tšello kooskõla, koos kõlamine on, nagu vihjatud, eriline, sest kuuleme seda harva. Õigemini – kuuleme seda harva viiuli(te)ta ja üldse teiste pillideta. Selles kooskõlas on palju naiselikku, salapärast, nõiduslikku.

Tagasi hoitud dünaamika

Tundub, et raekoja saal on ka väga kapriisse akustikaga. Kõik muusikud hoidsid end dünaamika osas kõigest väest tagasi ja see on raske ülesanne. Vaikselt ja aeglaselt on alati palju raskem mängida kui kiiresti ja valjusti… Raekoja saal on tähelepanuväärne –arhitektuurselt, esteetiliselt ja akustiliselt. Seal peaks palju rohkem muusikat kõlama! Maheda muusika saatel ainulaadset laemaali silmitseda, peaaegu et poolunes – tõeline fauni pärastlõuna!

Raekoja saalis on meie kandis haruldast marki klaver, sugugi mitte igavalt must, vaid ebaharilike kaunistustega Gerbstadt. Pill on helilooja Alo Põldmäe ja tema klaverimuuseumi andmetel tehtud 1970-ndate aastate keskpaiku Zeitzi linnakeses Leipzigi lähedal nõukogude rahvastele sõbralike idasakslaste juures. Kahjuks ei ole klaveri sisu nii sügavate ja mahedate toonidega kui tema pealispind. Ka häälestus võis muusikute kõrvu eksitada rohkem kui kuulajaid. Tõenäoliselt vajab raekoja muusikariist sanatooriumi- või koguni ravikuuri, pelgast häälestamisest võib väheks jääda.

Taas tuleb tegijaid kiita selle eest, et kuuleme vähem tuntud või seni siinmail üldse esitamata heliloojate muusikat! Frank Bridge (1879–1941) ja Herbert Howells (1892–1983) pole rahvusvahelise tuntuse poolest just Mozartiga võrreldavad, kuid ometi täitsa korralikud ja kuulatavad muusikud.

See oli väga kena, et noored daamid esitatavaid teoseid ja nende autoreid tutvustasid. Pealegi tegid nad seda täiesti ebaeestlaslikult soojade naeratuste saatel ja isegi muie suunurgas! Selline publikust lugupidamine lisab (läbimõeldud ja ladusalt esitatud teksti korral) igasuguse muusika esitusele väärtust, eriti vähem tuntud muusika ja heliloojate puhul, nagu seekord.

Kontserdi kakskeelne nimi tuletas meelde maestro Narbona suurepärast kõnet hiljutisel kammerorkestri kontserdil ja lubas järgegi oodata, aga ega kõike toredat korraga ju ei saa!

See-eest võisime nautida, et Edoardo Narbona on pianistina väga tähelepanelik ansamblikaaslane. Lõunamaine temperament oli hillitsetud jahedate teoste ja daamide kontra-alt-pillide kõlalistesse raamidesse. Päris mõnus oli, kui ta julges vähemalt ühe loo lõpuakordil ergu akustikaga saalis kohe päris pikalt kõlada.

Ja muidugi tuleb kiita publikut! Täissaal. Ja mitte ühtegi katset pauside või tsükliliste teoste puhul osade vahel plaksutada. Tallinna ja teiste linnade publik tuleks tuua Kuressaare publikule pealtvaatajaks – et kuidas end kontserdil üleval pidada.

Print Friendly, PDF & Email