SUUR MAA, SUURED ASJAD: Sada lugu saarlastele

Neeme Korv

“Kas rahvuslikud tiivad kannavad?” küsisin 9. novembril 2012 siinsamas Saarte Hääle arvamusveerul, oma esimeses Saaremaa lehe kolumnis. Kirjutasin Estonian Airist, kuid mõtlesin ka iseendale. Et kas tiivad ikka kannavad. Merike Pitk, toonane lehe peatoimetaja, kes mõtles välja ka rubriigi nime (“Suur maa, suured asjad”), tegi mulle ettepaneku püsiautorina kirjutada. Suure Eesti, aga ka Euroopa ja maailma asjadest, saare verega. Saartelt pärit, kuid mandril elava ja töötava ajakirjanikuna.

Ütlesin jah peamiselt seetõttu, et tahtsin Postimehe arvamustoimetajana kogeda ka ise regulaarselt kirjutava kolumnisti rõõmu, higi ja pisaraid. Ma ei olnud kindel, kuidas tuleb saarlastest auditooriumile kirjutada, kas leian teemasid, milliseks see rubriik Saarte Hääles üldse kujuneb. Toimetuse, aga ka lugejate tagasisidest tundub, et päris edutud pole need otsingud olnud. Isegi üks aasta parima kohaliku lehe arvamusloo nominatsioon on ette näidata. Ja fakt on see, et üle nädala kirjutades, puhkuste ajal ka pausi pidades on kogunenud ümmargune arv lugusid. Tänane on täpselt sajas.

Pisut enam kui nelja aasta jooksul läbi käidud teekonda on mahtunud neljad valimised, üldlaulupidu, vapustavad sündmused maailmas, USA presidendi Eesti visiit, võitlused Eesti erakondades, valitsuste vahetused… Aga ka üldisemaid teemasid kuni lihtsate olmelugudeni välja. Vahest kõige enam tagasisidet on toonud lood, kuhu olen põiminud mälestusi poisipõlvest Kuressaares (Kingissepas) ja Muhus. Olen oma tekste uuesti üle vaadanud ja leidnud lisaks paljudele puudustele (distants suurendab enesekriitikat), et see on omamoodi päevik, mis subjektiivselt vaatleb avaliku arvamuse tulipunktis olevaid sündmusi.

Saarte Hääl oli üks neid kohalikke lehti, mis hakkas arvamuslugudele rohkem tähelepanu pöörama, ning seda suunda tahtsin toetada. Olukord sel rindel oli tegelikult üsna kehv. Erakonnad, ametkonnad ja igasugu lobiorganisatsioonid olid hakanud kõvasti PR-i ehk avalike suhete korraldusse panustama. Sektor on pumbanud endasse kõvasti riigi- ja euroraha, üks suhtekorraldusfirma uhkem kui teine. See tähendab massiivset survet ning polnud kuigi haruldane, et kohalikud lehed avaldasid oma arvamusosas tekstivabrikute toodangut.

Praeguseks on pilt muutunud ja see teeb rõõmu. Enamikus kohalikes lehtedes paistab arvamuskülgede tagant vastutustundlik toimetajakäsi. See süvendab usaldusväärsust ja vastab aja vaimule. Sest kohalikel veergudel räägitakse mitte ainult puhtalt kohalikel teemadel – arvamusruum, milles inimesed tänu internetile viibivad, on praegusajal lihtsalt avaram. Sakala, Virumaa Teataja, Põhjarannik ja teisedki avaldavad arvamuslugusid, mis võiksid vabalt ilmuda üleriigiliseski lehes. Ka Saaremaa teine leht Meie Maa võttis jalad kõhu alt välja. Hea kolleegi Mart Soidro jutud on sümpaatsed.

Kokkuvõttes on kohalike lehtede tähtsus kasvanud. Ja arvamuskultuur tervikuna arenenud –meil on nüüd lausa arvamusfestival. Mis seal salata, siinkirjutajal on ajakirjanikuna südamest hea meel, et on koos Saarte Häälega õnnestunud sellesse oma väike panus anda. Selline eneserefleksioon siis “Suure maa” rubriigi juubeliks. Aitäh, lugeja!

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email