Kaitsepookimise tähtsusest on vaja rohkem rääkida (3)

Britha Kuldsaar

“Kaitsepookimise tähtsusele on kindlasti tarvis rõhku panna, kuna paljud tänapäeval vaktsiiniga välditavad haigused on hakanud taas pead tõstma,” kirjutab immuniseerimisteemal uurimistöö teinud Britha Kuldsaar, Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient. “Samas on kasvanud nende vanemate hulk, kes keelduvad oma väikelapsi vaktsineerimast.”

Miks soovisin oma uurimuses luubi alla võtta just inimeste suhtumise vaktsineerimisse? Minu valik põhines suurel huvil immuniseerimisteema vastu.

Mu peamine eesmärk oli saada adekvaatne ülevaade inimeste suhtumisest vaktsineerimisse ja välja selgitada, milliseid kitsaskohti oleks võimalik parandada. Pidasin ka oluliseks juhtida tähelepanu vaktsineerimise vajalikkusele tänapäeva maailmas.

Leidsin, et selline uurimus oleks vajalik eelkõige pere- ja lastearstide abistamiseks, kuna inimeste suhtumine vaktsineerimisse muutub pidevalt. Samuti on mu uurimistöö vajalik klassijuhatajatele ja lapsevanematele – puudutab ju immuniseerimine ka kooliealisi lapsi.

Oma uurimuse praktilises osa jaoks analüüsisin Kuressaare haigla sünnitusosakonna arhiivi aastaist 2013–2015 vastsündinute immuniseerimise kohta. Seal oli ka kirjas, kui paljud vanemad ei soovinud, et nende last üldse vaktsineeritaks.

Meedial on suur mõju

Korraldasin küsitluse, et teha kindlaks, milline on vaktsineerimise alane teadlikkus Saaremaa ühisgümnaasiumi 1. klassi lapsevanemate, 8.–12. klasside õpilaste, õpetajate ja töötajate ning internetiküsitlusele vastanute seas. Samuti tahtsin välja selgitada, kuidas inimesed suhtuvad vaktsineerimisse, miks nad lasevad vaktsineerida või sellest keelduvad.

426 osalejaga küsitluse tulemustest selgus, et enamik vastanuist teab, miks vaktsineerimine vajalik on, ent leidus palju ka neid, kes ei osanud oma seisukohta selgitada.

Täiskasvanud suhtuvad vaktsineerimisse positiivsemalt (üle 90% suhtub positiivselt) kui kooliealised lapsed (üle 80% suhtub positiivselt) ja seda peamiselt meedia mõju tõttu. Kõige negatiivsem on gümnasistide suhtumine.

Negatiivse suhtumise üks põhjus võib olla suurem meediakanalite kasutamine ning see, et ei tehta vahet usaldusväärsetel allikatel ja nendel, mille infosse peaks suhtuma kriitilisemalt. Avaldatakse ju internetis kaitsepookimise kohta ka negatiivseid seisukohti ja need on kiired levima. Vaktsineerimist ei pooldata peamiselt selle kõrvalmõjude tõttu või arvatakse, et vaktsiinid on mürgised. Hooajalisi vaktsiine ei pooldata eelkõige täiskasvanute seas.

Mu uurimistöö tulemustest selgub paraku, et negatiivne suhtumine vaktsiinidesse kasvab aasta-aastalt ja vaktsineerimisest loobujate hulk on suurenenud. Ilmekas näide on fakt, et küsitletute hulgas oli lapsevanemaid, kes lasid oma last vaktsineerida küll pärast tema sündi, ent praegu kaitsepookimist enam ei poolda. 1. klassi lastest oli vaktsineerimata 2% ja 5% lapsevanematest ei soovinud, et lapse vaktsineerimist jätkataks.

Uurimuse tulemustest järelduvad mõningad ühiskonna valupunktid: õpilaste vähene arusaamine immuunsusest ja vaktsineerimisest üleüldiselt. Ühelt poolt võib selle põhjus olla liiga vähene teavitus. Teisalt aga see, et koolis ja kodus ei selgitata vaktsineerimise vajalikkust piisavalt lihtsalt ja illustreerivate näidetega.

Medtöötajate vaktsineeritus

Uuringust selgus, et uuritavad said infot eelkõige arstilt, teiseks oluliseks teabeallikaks märgiti internet. Enamik lapsevanemaid sai vaktsineerimise kohta piisavalt teavet, aga leidus ka neid (1. klassis 9% ja internetiküsitlusele vastanutest 22%), kelle arvates ei ringle selle valdkonna kohta piisavalt infot.

Siit küsimus: kas küsitluse tulemused võiksid näidata arstkonna ja meditsiinitöötajate üldisemat suhtumist vaktsineerimisse ning anda tunnistust madalast (nt hooajaliste vaktsiinide puhul) vaktsineeritustasemest?

Ehk võiks tulevikus seda hüpoteesi kontrollida – teha põhjalikum ülevaade meditsiinitöötajate endi vaktsineeritusest. Alustada tuleks just neist, kellelt enamik meie inimestest kaitsepookimise osas eeskuju ja selle kohta teadmisi saab. Kui enamik meditsiinitöötajaid on aga vaktsineeritud ja astuksid ühiskonnas julgemalt üles vaktsineerimist pooldavates kampaaniates, siis ilmselt tõuseks vaktsineeritute hulk nende eeskujul hoomatavalt ka ülejäänud ühiskonnas.

Teine võimalus on korraldada laiahaardelisemaid kampaaniaid, infovoldikute jagamisi ja muid üritusi, teadvustamaks vaktsineerimise olulisust. Nooremate ühiskonnaliikmete teadlikkuse tõstmiseks saaks infot levitada kindlasti klassijuhatajatundides ja lastevanemate koosolekutel.

Vaktsineerimist puudutava informatsiooni hulk võiks suurem olla ka ajakirjanduses.

Saaremaa ühisgümnaasiumis toimuvad igal aastal 1. klassi lapsevanematele mõeldud arutelud immuniseerimise tähtsusest. Kohtumistel osaleb ka meditsiiniõde. Sarnast traditsiooni oleks vaja ka teistes koolides – et vanemad oleksid informeeritud.

Vaktsineerimine ei tohiks olla üksnes “vajalik protseduur”, vaid mõtestatud tegevus. Toiming, mis loob turvalisema keskkonna neile, kes oma tervise tõttu end ise vaktsiinidega kaitsta ei saa. Ühiskond peaks meeles pidama, et vaktsineerimine on eelkõige privileeg, mida saavad kasutada vaid ühiskonna tugevamad liikmed, karjaimmuunsus on vajalik kõige nõrgemate kaitseks.

Print Friendly, PDF & Email