Rääkida, unistada, undki näha – emakeeles


“Täna tähistame juba kahekümne esimest korda emakeelepäeva,” kirjutab maakonna emakeeleolümpiaadi võitja, Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient Mari Kolk. “Tähistame oma keele kõnelemist ning enamasti oleme uhked, et see olemas on.”

Nii mõnigi eestlane peab eesti keele ilu kogu maailmaga võrreldes erakordseks. Et meie emakeel kaunis on, selles pole kahtlust. Kas ta kõigist teistest luulelisemalt ja täiuslikumalt kõlab, on raskem hinnata.

Välismaal juhuslikult eesti keelt kuuldes võib tabada end mõtlemast, et meie oma on ikka kõige ilusam, samas kui kohalikele kõlab see tavaliste turistide segapudruna, nii nagu meie ei tee iga kord vahet tundmatutel võõrkeeltel. Eesti keeles mõtlejatena ei kujuta me ette, millisena näiteks eesti aktsent võõramaalastele tundub, sest meil ju ometi ei ole seda.

Raskesti omandatav keel

Eesti keel liigitatakse raskesti omandatavate hulka. Ka see on mitme otsaga küsimus. Kirjutame suhteliselt levinud ladina tähestikus ja meil puuduvad juhet kokku ajavad hääldusreeglid, mille kohaselt pool sõna ütlemata jäetakse ja teisest poolest vaid arusaamatu häälitsus tekib. Samas käituvad paljud sõnad käänamisel või vormi muutmisel täiesti loogikavabalt, nii mõnigi asi keeles näib juhtuvat lihtsalt niisama. Rääkimata välismaalasest keeleõppijate (ja kuuldavasti ka saarlaste) pingutustest õ-tähe hääldamisel.

Kuigi keelte raskusastet üheselt hinnata ei saa, võib eestlaseks olemise privileegide hulka lugeda ühe maailma keerulisema keele valdamise.

Iga eestlase emakeel on natuke erinev. Lapsepõlvekodust saadav sõnavara varieerub ka sama piirkonna elanike hulgas. Ühe inimese tavakõne kostab teise jaoks tulnukate keelena, ühe jaoks tohutult imelik ja vananenud väljend leiab teise poolt igapäevast kasutust. Nii võib jätkuda igipõline vaidlus, kas puid laotakse või lapitakse, kas lumi pakib või hakkab kokku ja kes meist lõpuks see kõige õigem eestlane on.

Viimasel ajal võib kuulda murelikke sõnavõtte inglise keele pealetungi üle. Tõsi, inglise laensõnu on palju ja neid lisandub juurde, vahel tundub, et sellele tuleks eesti keele päästmiseks kohe pidurit tõmmata. Kuid millal on üks keel teistest eraldatud ja puutumatu olnud? Lugematud mõjutused lähematelt ja kaugematelt naabritelt kuuluvad tema juurde juba algusaegadest ja see kõik on normaalne. Sagedamini kasutatavad laenud kohanevad eesti keele grammatikaga ja muutuvad tavalisteks sõnadeks. Maailma keelte vastastikuste mõjutuste tagajärjel ei saa sageli enam kindlaks määrata, millisele rahvale üks või teine sõna esimesena kuulus.

Kui miski keeles siiski häirivalt võõrapärasena mõjub, ei ole kunagi hilja seda muuta. Näiteks on Eestis välja mõeldud uudissõnade konkurss, kuhu on oodatud keeleuuendused kõigi poolt. Viimati toimunud võistlusele esitati ligi 3000 sõna, millest kümmekond jõudis ka avalikkuseni.

Kuigi paljud uudissõnad ajavad esialgu muigama, võetakse need aja jooksul omaks ja keel ongi jälle täiustunud. (Kas “taristu” tundus siis alguses normaalse sõnana? Nüüd on meil aga koguni oma majandus- ja taristuminister, kuigi suur osa inimesi keeldub endiselt seda uut väljamõeldud sõna oma kõnes kasutamast.) Mõni uuendus ununeb sama kiirelt, kui ta tekkis. Ka seda juhtub.

Keeleentusiastid on loonud teisigi algatusi, nagu hiljutine võõrsõnavaba päev, mis kutsus üles võõrapäraste sõnade asemel omakeelseid vasteid eelistama. Sellisesse üritusse veidi süvenedes võib avastada, et tegelikult on emakeeles olemas kõik vajalik enda väljendamiseks. Või vastupidi, et uuema aja nähtustest ainult omasõnadega rääkimine kõlab väga harjumatult. Eks mõni valdkond vajabki rahvusvaheliselt tuntud sõnavara.

Areneb koos eluga

Arusaam õigest eesti keelest on saja aasta taguse ajaga võrreldes teatavasti päris palju muutunud. Keel areneb ja kohaneb koos eluga, selle muutused ei tähenda väljasuremist, kuni inimesed tahavad eesti keeles kõnelda, mitte ei pea seda tänapäeva multikultuurses maailmas tähtsusetuks. Iga uue võõrkeele omandamine muudab kahtlemata inimese rikkamaks ja täiesti umbkeelsena on raske kaugele jõuda.

Omaenda emakeelt vajame aga igal juhul. Kui meie vähelevinud keel kord välja sureb, huvitub sellest hiljem paremal juhul mõni keeleteadlane, kes siis ajalooallikate põhjal ühe unustatud väikerahva jälgi ajab.

Emakeel võlub mind oma veidrustega, lõputute sõnamängude ja kõnekujunditega. Mulle meeldib mõelda, et eesti keeles peitub targa metsarahva ürgset jõudu. Selles keeles tahan rääkida, unistada ja und näha ning selle kõla teiste hulgast eksimatult ära tunda.

Print Friendly, PDF & Email