Saaremaa kroonitud kaunitarid

Märtsis 28 aastat tagasi ilmus kohalikus lehes kuulutus, mis andis teada, et otsitakse kauneid neide. Sellesisulisi teateid ilmus lehesabas mitmel aastal, eesmärgiga kohalike kaunitaride seast Saarepiiga valida. Saarte Hääl otsis nüüd nendest kaunitaridest üles kolm. Päris algusest.

ERAKOGU

Saarepiiga 1989
Anti luba pidutseda hommikuni

“Võttis ikka jala värisema,” meenutab Kaie Nuut (Pitk) hetke, kui tema nimi 29. märtsil 1989 kuursaalis esimese Saarepiigana välja hüüti. “Tundsin, kuidas mulle krooni pähe pannud Kaarel Kitil (žürii esimees – R. V.) värisesid käed sama tugevasti.” Mis tähendab, et vastne Saarepiiga polnud ainuke, kellel see ajalooline hetk adrenaliini lakke lõi.

Saarepiiga konkursile sattus kutsekeskkooli nr. 26 õpilane Kaie üsna juhuslikult. Koolis üks õpetaja rääkis, et selline asi on tulemas ja otsitakse osalejaid. “Mõtlesin, et mis seal ikka,” meenutab toona 17-aastane Pöide kandi tüdruk Kaie.

Lehes ilmunud kuulutuses olid kirjas ka tingimused: vanus 17–25 aastat, pikkust 170 +/– 10 cm ja kaalu 60 +/– 10 kg. “Ei meid ei mõõtnud küll keegi,” naerab Kaie.

Kuulutuse peale kokku saadud viit kandidaati hakati missikõlbulikuks treenima praeguses Vanalinna kooli spordisaalis, kus Tiiu Haavik algatuseks neile tantsukava õpetas. Kõndimist ja liikumist vahest ka. Uhke ballikleidi õmbles Kaie endale ise. Nüüd aastaid hiljem mustvalget pilti uurides meenutab, et kleit oli punast värvi. Kuskilt leti alt saadi ka trikood ja missivõistlusele kohaselt tuli laval trikooring ära teha.

Vaatamata sellele, et võitjaks ennustati üht teist piigat, krooniti Saarepiigaks Kaie. Suurt ametlikku pidu ei olnud, kuid omaette tähistati ikka. “Autasu” oli seegi, et kutsekooli ühikas elanud vastsel missil lubas sealne komandant sel õhtul olla majast väljas nii kaua, kui tahab. Edaspidi tuli tal nagu teistelgi punkt kell 22 ühikas tagasi olla.

Kus ja kuidas tiitlisaamist peoga tähistati, seda ta enam ei mäleta. “Mis pidu seal ikka oli, ma olin ju nii noor,” arvab ta. “Tegelikult ju täitsa laps.”

Mingeid suuri kohustusi Saarepiiga staatus kaasa ei toonud. Ka populaarsust polnud ülemäära palju. Eks poisid tegid silma küll, aga Kaie arvab, et oli piisavalt valiv. Tema nüüdne abikaasa teenis tollal vene kroonus ja huvitaval kombel saadeti talle kodust sinna ajaleht, kus Saarepiiga valimistest pilt ja jutt sees. Oli ka tema kutsekas õppinud ning Kaie mäletamist mööda saadeti paljudele sõjaväkke see leht, oma kooli tüdruk ju võitis. Paar sai neist ikkagi palju hiljem. “Arvan, et see Saarepiiga tiitel minu abikaasa leidmise juures erilist rolli ei mänginudki,” meenutab ta, et mees küll teadis seda seika.

Ühte asja mäletab Kaie küll hästi – laval antud intervjuus lubas ta, et ei lähe Saaremaalt ära. “Seda lubadust olen ma pidanud,” kinnitab Saaremaal nii ettevõtja kui ka ametniku leiba söönud kolme lapse ema.

Et just Kaie esimene Saarepiigaks oli, seda eriti ei teatagi. Ta tunnistab, et pole ka krooni enam ammu pähe proovinud. “Nüüd vist proovin,” muigab ta, vihjates, et lehemehe pärimised äratasid ka temas väikese nostalgiapisiku.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email