SUUR MAA, SUURED ASJAD: Vaimustus vanadest asjadest

Maailm meie ümber kipub viimastel aegadel olema üsna ettearvamatu ja süngevõitugi. Õnneks ei ole 21. sajand ja iseäranis selle teine kümnend olnud siiski igas mõttes rõõmutu. Üks selliseid helgeid momente peegeldub minu meelest sõnades vintage ja retro.

Terminit vintage tunnevad eelkõige vahest veinisõbrad, kes on alati osanud hinnata vana ja väärtuslikku jooki. Seda, mis toimub praegu meie ümber moes ja disainis, võib pidada mitte enam trendiks, vaid lausa buumiks. Teisisõnu, valitseb vanade asjade ja vanaaegses stiilis tehtud uute asjade taastuleku vaimustus ja kultus.

Seda tüüpi nišiäride asemel on suuremates linnades juba temaatilised (ka rahvusvahelised) poeketid. Isegi kui satute mõnda suhteliselt odavasse sisustuspoodi või supermarketi kodukaupade leti äärde, näete seal eelmise sajandi esimesest poolest inspireeritud tarbeesemeid. Ampluaa on lai – moest mööblini, lauanõudest tehnikani.

Second hand kauplused, rahvakeeli sekkarid, pole ammu enam vaese inimese riidepoed, vaid neist otsitakse muu hulgas soliidseteks pidudeks šikke aastakümneid vanu riideid.
Uuskasutuskeskused sarnanevad järjest enam kaubamajadega, mille ees pargivad kallid autod ning silmanähtavalt jõukad inimesed mitte ainult ei too, vaid ka ostavad teiste vanakraami.

Tehnikamaailmas rabas sajandivahetusel disainiga Chrysler PT Cruiser, sõjajärgseid kerejooni jäljendav sõiduauto. Volkswagen on taastootnud Põrnika (New Beetle), Mini Cooperist on arendatud terve uus mudelipõlvkond, niisamuti Fiat 500-st.

Sel nädalal tekitas suurt elevust teade, et Soome idufirma HMD Global toob Nokia 3310 uusversiooni, mis võimaldab nutiseadmete ajastul olla lihtne nuputelefoni kasutaja ja mängida isegi legendaarset ussimängu. Ei tea, kas nostalgialaks toob tagasi ka Nokia 7110, hüütud ka Banaaniks, mis omal ajal lõi laineid “Matrixi” ulmefilmis? Paljudes kodudes (ka minul endal) on jälle vineerkastis raadio, mis ei tööta küll lampidel, kuid “üksainus rohekas silm”, nagu Rock Hoteli laulus, on täiesti olemas. Vinüülplaadid on au sees.

Miks see nii on? Ilmselt tüdinesid inimesed ära 1990-ndatel tipu saavutanud standardiseeritud ülipraktilisest keskkonnast ning hakkasid taas otsima isikupärast. Muidugi mõtlevad disainerid välja igasuguseid lahendusi, mis kõik ei ole ilusad ega elegantsed. Mina eelistan riiulis ikka päris raamatuid, mitte vanade raamatute selgadest lõigatud imitatsioone (mille taga peitub tegelikult panipaik).

Loomingulisus on siiski see, mis hinge rõõmustab. Poes ei pea olema igav käia. Tallinnas olen sattunud mitmele vanakraamiturule, Kalamajas korraldatakse selliseid lausa regulaarselt. Laupäeval lähen Helsingisse Kaablitehasesse ühte niisugust üritust kaema, eks näis, mis tuuled teisel pool lahte puhuvad. Soome disaini tase on teadagi kõrge.

Selles teemas on mälestusi, selles teemas on romantikat. Päike käib üha kõrgemalt ning varsti on jälle kevad. Võrgukuuri lõhn on vintage. Lappaja paat on vintage. Kastmõrrapüük on vintage. Kiluäkis on vintage. See ei unune kunagi.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email