HINGELT ÕPETAJA: Lauri Leesile meeldib enda sõnul nii tundi anda, et alati on kurb, kui kell tunni lõppu tähistab.
Raul Vinni
Taritu koolimajas ilmavalgust näinud kauaaegne Tallinna prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi ütleb intervjuus Saarte Häälele, et mida kaugemal asub kool pealinnast, seda suurem peaks olema õpetaja palk.
Olete kunagi lehes pakkunud Eesti üheks parimaks vaatamisväärsuseks Väikese väina tammi. Mis teid selle juures võlub?
Mitte tamm ise, vaid vaade tammilt, eriti Muhu poolt sõites või jalutades. Mul pole midagi selle vastu, kui minu tuhk just siin vette või roostikku puistatakse.
Kirjutasite oma e-postile alla “sünnilt saarlane”. Kuulen sellist enesemääratlust esmakordselt. Kuidas see erineb lihtsalt saarlasest?
Aga see on nii. Teadlikust elust olin Saaremaal üksnes seitse aastat, sest lapsepõlv möödus mul Siberis. Sündisin 10. märtsil 1945 Taritu koolimajas, kus minu ema oli õpetaja. Tänapäeva mõistes klassiõpetaja. Kahjuks ei mäleta ma küüditamise eelset aega üldse. Olin liialt väike.
Kui palju te Saaremaa eluga tänapäeval kursis olete ja kui tihti tammilt avanevat vaadet nautida saate?
Kui ema elas, käisin Saaremaal päris sageli, nüüd vaid kord aastas. Ülemöödunud aastal oli lennu kokkutulek ja tänavu juulis tuleb jälle. Arvan, et sõnapaar “sünnilt saarlane” on minu puhul ainuõige.
Mis on olulisim asi, mis on Eesti hariduses hästi, ja olulisim asi, mis on halvasti?
Hästi on see, et vabakasvatus, hinnetest loobumine algklassides või tavahindamise asendamine sõnavahuga on meie haridusmaastikul nii visad juurduma. Tänu sellele oleme suutnud säilitada traditsioonilise Eesti pedagoogika, mis ongi meie trump.
Üsna hiljuti vahetus valitsus ja tuli uus-vana haridusminister. Teie arvamusest on jäänud kõlama, et vaid ministrid Kreitzberg ja Reps on suutnud teha korralikku tööd. Seega peaks nüüd kõik ju ülesmäge minema. On mu loogika õige?
Võib ka paigal seista. Julgelt paigal seismine, mitte paigalseis, on hea asi. Näiteks nagu see, et Tallinn on suutnud oma eestiaegsed ajaloolised koolid 100% säilitada, on ka väga suur asi. See on lausa titaanlik saavutus.
Saaremaa hariduses on kindlasti üks märksõnu koolivõrgu ümberkorraldamine. Koolide muutumised, äärmisel juhul sulgemised. Kas koolivõrk peaks olema pidevas muutumises? Koolide üks tugevus peitub ju nende traditsioonides, seostes kogukonnaga, pikaajalisuses?
Jälestan sõna “koolivõrk”. Tegu pole ju teede- ega elektrivõrguga. Kui tihe ja kui hõre see koolivõrk siis olla saab? Kõige odavam oleks üldse koolihoonetest loobuda. Neid tuleb ju valgustada, kütta, remontida… Jah, üks suur inkubaator kahe saare peale – nii oleks tõesti kõige rentaablim!
Olete Eesti hariduse kohta öelnud, et väikese rahva haridus ongi kallim kui suurel. Samamoodi võiks väita, et väikese valla haridus ongi palju kallim kui suurel. Kust läheb ühe omavalitsuse ja kooli jaoks selle kalliduse mõistlik piir?
Mailis Reps ütles kunagi, et kaaluks algkooli säilitamist ka ühe-kahe õpilase olemasolul. Selles suhtes olen Mailisest vähem range. Ma ei sulgeks algkooli, kui koolis on vähemalt kaks-kolm last. Kui mõelda, millise jura peale meie valdkonnas raha tuulde pillatakse, pole ju maakooli ülevalpidamine ei tea kui kallis! Jah, väikese rahva emakeelne haridus on suur luksus, kuid selle luksuse kadumine on samaväärne kogu rahva küüditamisega.
Teie oma sünnikodu lähedases Kihelkonna koolis juhtus paar aastat tagasi nii, et pooled lapsed (20-st 8) läksid Lümanda kooli, kuna Kihelkonnal oli neil liiga vähe klassikaaslasi-sõpru. Alles see pani valla mõtlema ja kooli põhikoolist algkooliks tegema. Väike kool võib ju tore olla, aga kuidas see lastele sotsiaalselt mõjub ja seal antavat haridust mõjutab?
Ei usu, et väikekooli traagika lastest oleneb. Pigem ei suudeta lastele sandikopikate eest head õpetajat leida. Kui ikka õpetajale üksnes veerand või kolmandik kuupalgast pangaarvele kantakse, kuidas sa toitud, riietud?
Riigigümnaasiumidega on ring täis saamas. Kuressaare on ka lõpuks viimasena väljaspool Tallinna alla andmas. Kuidas teile tundub, kas nende rajamine oli mõistlik ja ehk peaks need näiteks omavalitsuse käsutusse andma?
Väga kahju, kui ka Kuressaare alla annab! Mina küll alla ei annaks. Mitte pole märganud, et nendes ülipuhastes gümnaasiumides resultaadid tavakoolidest paremad oleksid. Kui tõsiseks õppetööks lahti läheb, on tulemused ikka ja alati Harju keskmised või alla seda.
Prantsuse lütseumil õpetajate leidmisega vist raskusi ei ole. Saaremaal jällegi on. Kes ja kuidas saaks midagi teha, et õpetajad tahaksid näiteks Saaremaale tööle tulla?
Et elame kapitalistlikus ühiskonnas, saamegi õpetajaid inspireerida üksnes kapitaliga. Tõenäoliselt peaks metropolist üle 100 km kaugusel paiknevas koolis õpetaja palk olema 25% kõrgem kui pealinna ja Tartu õpetajatel, Narvas lausa 40%.
Kuidas üldse noort inimest motiveerida, et ta õpetajaks hakkaks?
Kapitaliga, ikka kapitaliga. Luksemburgis on õpetaja palk võrdne hambaarsti ja advokaadi palgaga. Tulemus: ka algklassides on palju meesõpetajaid. Kui ka meie õpetaja suudaks oma pere ära toita, küll siis tahetaks õpetajaks saada.
Kas olete nõus väitega, et Eestis antav haridus on liiga faktipõhine? Et tuima tuupimist on rohkem kui loovamat tegevust?
Õige haridus ongi faktipõhine. Üksnes harimatus on faktidest puhas. Inimene kas teab, et Läti pealinn on Riia või ei tea seda. Viimane näide on karjuvalt faktipõhine.
Palju räägitakse sellest, et tänapäeva lastelt nõutakse liiga vara oma elu planeerimist. Juba põhikoolis peab ta hakkama arvestama, mis saab edasi. Mitte ainult gümnaasiumi suhtes, vaid sealt veel edasi. Kas lastelt ei võeta sellise koorma õlgadele asetamisega nende lapsepõlve liiga vara ära?
Aga nii on lihtsalt moes rääkida. Mind ei ole küll taevas õnnistanud sedavõrd varaküpsete õpilastega, kes juba 6. klassis teavad, kelleks nad saada tahavad. Seesugune pseudoteadus kaob peagi nagu tina tuhka. Minu kasvandikest ei tea paljud ka 12. klassis, mis neist poole aasta pärast saab. Ka ise tahtsin esmaspäeval saada näitlejaks, kolmapäeval agronoomiks, aga minust sai hoopis õpetaja. Kes oleks võinud seda siis arvata?
Kuulsin üht üsna kummalist väidet. Üks õpetaja põhjendas pedagoogide pikema puhkuse vajadust sellega, et esimene kuu sellest läheb tal tavaeluga kohanemiseks. Seega puhkab ta päriselt, nagu iga teine tööinimene, vaid kuu aega. On siis asi nii hull, et õpetaja elab kui paralleelmaailmas?
See on küll väga rumal jutt. Minuga on nii, et kui koolikell heliseb ja klassi uks sulgub, lähen kohe põlema ja lapsed peavad tunni lõpul meenutama: “Õpetaja, kell juba helises!” Ainus, mida ikka ja alati kahetsen: “Miks see tund jälle nii lühike oli!”
Tänapäeval on hariduse omandamine kuidagi väga paindlikuks tehtud. Vähemalt Kuressaares. Kas teie koolis on näiteks võimalik, et õpilane parandab 12. klassi lõpus 10. klassi võlgu?
Meie koolis ei saa seesugust võlgnevust olla. Kujutage ette tulevast ministrit või kirurgi, kel on nii puudulik keskharidus! Ühel ministril vist hiljaaegu oligi, aga tal läks halvasti.
Kuidas suhtute väitesse, et gümnaasiumiharidus on avalik hüve ja peab olema kättesaadav kõigile. See toob paraku kaasa selle, et neid n-ö lohistatakse gümnaasiumist läbi. Ehk lootuses, et võib-olla ta hiljem avaneb? Mis teie sellisest väitest arvate?
Ei jaga sellist arvamust. See oleks ju puhtal kujul pedagoogiline korruptsioon, mis ei erine poliitilisest korruptsioonist. Tegelikult on see veelgi halvem. Nii õpetaksime noort maailmakodanikku juba varakult petma, luiskama, sahkerdama ja lihtsamalt läbi saama.
Kas te pole kunagi mõelnud, et aitab nüüd Tallinnas kooli juhtimisest küll ja tuleb tulla kodusaarele ning siin prantsuse keelt populariseerida ja õpetada?
Kui kodusaarele tulla, siis üksnes maad harima. Muide, mul on väga head käed: iga taim, mille mulda torkan, võtabki juured alla. See on nagu jalgrattasõit, mis kunagi ei unune.
ELULOOLIST
Sündinud Taritus 10.03.1945. On õppinud Taritu 7-klassilises koolis, pärast seda Kuressaare keskkoolis. Lõpetanud Tartu riiklikus ülikoolis prantsuse filoloogia erialal. Aastast 1992 Tallinna prantsuse lütseumi direktor.
Olnud tegev prantsuse keele õpetajana ja tõlkinud mitmeid kirjandusteoseid. Teinud ka kaastööd Eesti televisioonile meelelahutus- ja muusikasaadete autori ja esinejana.
Lauri Leesit on tunnustatud mitmete autasudega. Nende seas Oskar Lutsu huumoripreemia (1990), Prantsuse Auleegioni ordeni (2001), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (1998), Vabariigi Presidendi hariduspreemia (2005) ja Tallinna vapimärgiga (2013).
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Küsimustele esitatud vastustest saamegi aru, miks Prantsuse Lütseum on Eesti mainekaim üldhariduskool. Koolis valitseb KORD ja TRADITSIOONID. Seega saame väita, et kool on oma juhi nägu ja tegu. Jõudu ja jaksu, koolmeister suure algustähega Lauri Leesi.
Küsimustele esitatud vastustest saamegi aru, et raha eest saab palgata Õpetajad. On lapsevanemad, kes soovivad oma lapsele parimat ja nõus selle eest ka maksma.
Küsitlusest võis väga hästi välja lugeda, et ühes Kuressaare gümnaasiumis on meil kord ikka väga käest. Kahju, et istuval linnapeal siin otsuste tegemisel püksid püüli söeluvad.
Palju meil sellise lähenemisega õpetajaid on? Normaalne oleks – KÕIK! Meil kahjuks normaasuseni pikk tee.
See on küll väga rumal jutt. Minuga on nii, et kui koolikell heliseb ja klassi uks sulgub, lähen kohe põlema ja lapsed peavad tunni lõpul meenutama: “Õpetaja, kell juba helises!” Ainus, mida ikka ja alati kahetsen: “Miks see tund jälle nii lühike oli!”
eks iga kool peabki natuke oma nägu olema ning kindlasti on ka tubli Prantsuse Lütseumi kohta erinevaid arvamusi: http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?35,10146845
Väga õpetlik lugemine linnajuhtidele. Kui soovite keskpärasus, siis seda saate riigigümnaasiumiga. Tänane seis, kus üks kool on mõnevõrra rohkem orienteerunud õppimisele ja teine tilu-lilu suunas, on päris hea lahendus. Kõigile on olemas valikud vastavalt vaimsele potentsiaalile, õppimishuvile ja töökusele. Riigigümnaasium tähendab ühtlustamist ja seda pigem ikka sinna alla poole. Tulemuseks on õppimihimuliste ja töökate noorte lahkumine Pärnu, Tartu ja Tallina parematesse gümnaasiumitesse. Seda võimalust kasutatakse juba tänagi, riigigümnaasiumi puhul see ainult hoogustub.
Kõik see jutt on väga ilus ja mõistetav, kuid ühe vitsaga paraku ka kogu Eestit lüüa ei ole võimalik. Pealinna eliitkoolidel ei ole kunagi olnud ja ei hakkagi olema probleemi “materjaliga”, ehk õpilastega. Alati on kohti kordades väheb, kui kohtade soovijaid. Maakonnakeskustes ei ole see reeglina ammu nii. Õpilasi lihtsalt ei jagu igasse kooli. Paarikümne aasta eest oli SÜG-i karm konkurss. Kohati oli soovijaid mõnedesse klassidesse 5 õpilast kohale. Siis oli koolil võimalik teha valikuid, koguda kokku sobivam “materjal” ja neid siis töödelda edukateks kodanikeks. Kahtlemata see on SÜG-il väga väga väga hästi ka õnnestunud.
Täna aga on koolidel tegu, et klassikomplekte kokku saada. Toona valiti parimad parimaist, nüüd ületavad lävendi ka halvimad parimaist. See kõik toob kaasa taseme languse ning viimane omakorda vajaduse muuta õppestrateegiat. Niis siis lastaksegi olude sunnil lõdvemaks kord siit, kord sealt. Paar-kolmkümmend aastat tagasi kukkusid “viimased” lihtsalt reelt maha, täna tuleb neid järele aidata, et õppetegevust üldse püsti hoida.
Konkurents õpilaste pärast on suur. Kunagi 8 või 9-klassilise haridusega jäänu pressitakse täna kindlasti gümnaasiumisse ja seda ei saa kooli seisukohalt pahaks panna.
Aitab vaid üks – rohkem õpilasi! Õpilaste arvu kasv saab tulla ainult kaalutletud perepoliitika tulemusena, mida kahjuks meil ei eksisteeri. Eesti Vabariik on vaikselt hääbuv pensionäride riik, kus otsuseid tehakse mitte vaatega tulevikku vaid vaatega suuremate valijarühmade poole, et võimulpüsimine tagada.
Mõelda vaid, mis saaks siis, kui ka lapsed saaksid valimisõiguse. Õigemini saaksid lastevanemad õiguse lisahäälele iga oma lapse pealt. Poliitikute huvi perepoliitika muutmiseks sünniks hetkega.
Mis see hea haridus ikka annab? Teada küll neid eliitkooli lõpetajaid, kes ei oska oma elugi korraldada, alla kolmekümnesena on juba 4 korda abielus olnud ja tööl kusagil suvalise tibina, mitte lisandväärtust ja maksuraha loova inimesena. Laps käib külakorda isa ja ema vahet. Mis sellest tuupimisest kunagi siis kasu oli? Kas ise saab sellise elu juures õnnelik olla? Või äkki õnn ongi Gucci kott, BMW XX ja IPhone 7?
Lisan Saaremaa gümnaasiumite kohta arvamustele mõned faktid koolide riigieksamite edetabelitest
Aasta KG Leisi Orissaare SÜG Koole kokku
2011 76 74 99 25 241
2013 59 puudus 60 32 225
2014 70 57 117 6 216
2015 66 54 68 19 188
2016 75 puudus 55 20 174
Allikad http://www.delfi.ee/misc/koolid/ ja Postimehe “koolide edetabelid 20…”
Gümnaasiumiealiste laste sündidest tuletatud keskmised arvud aastas ajavahemikel
2016-2025 2025-2034
329 313
Lõpuks ka üks küsimus. Millised on kriteeriumid hariduse hindamisel ja millises järjekorras?
Et mida annab hea haridus? Mida annab polegi kõike lihtne kirjeldada, kuid ühe asja võtab kindlasti ära ja see on vajadus viriseda ja iriseda.
Mitut eliitkooli lõpetanud sa tead? Kirjelduse järgi tundub, et pead eliitkooli millekski, mis seda tegelikult ei ole.
Kuressaare koolide käekäiku on juba paarkümmend aastat määranud KG. See kool on imenud tühjaks kõik ülejäänud maakonna koolid. Mingi valemiga, kõiki seadusi, ohutustehnika, tuletõrje jne reegleid eirates on see kool klassideks muutnud koridorid, keldriruumid, pööningud. 800 le lapsele mõeldud tüüpkoolis õppis parimatel aastatel 1200-1400 last. See on peaaegu poole rohkem, kui projekteerijad selle maja täituvuseks ette nägid. Selle gigandi tõttu suleti Põhikool, selle tõttu vireleb SÜG ja selle tõttu on suletud hulganisti maakoole. Suur laste arv andis suure pearaha. Suur laste arv andis õpetajatele normaalkoormuse ja võimaldas maksta normaalset palka. Normaalne palk on üle meelitanud teiste koolide parimad õpetajad, kes oma koolides virelesid alakoormatuse tõttu. Jne. Kui keegi oleks paarkümmend aastat tagasi õelnud – Ei hr Takkis. Selliseid ümberehitusi ei saa, ei tohi teha, siis oleks Kuressaare linna ja terve maakonna haridusmaastik teistsugune. Aga seda ütlejat ei olnud siis ega ole ka praegu. Mees on “õige” partei liige ja 2005 aastast veel ise peamine otsustaja/lubaja. Seetõttu võib arvata, et Saaremaale Riigigümnaasiumit ei tule. Kaks olemasolevat ja tühi Põhikooli hoone nullivad igasuguse juurdeehitamiste vajaduse.
Riigigümnaasium tuleb, sest takkistus pole igavene. Linnavalitsusest niiditõmbaja on lahkunud, tandemi jõud on raugenud. Loodetavasti sügisesed valimised jätavad pühasõdalase värava taha.