Kuidas saada saarlaseks? (9)

“Täiskasvanutele annab kodukant kuuluvustunde ja meie lastele on vaja tunnet, et nad kuuluvad oma perekonna juurde,” leiab Pajuvärava talu perenaine, vabakutseline teletoimetaja Heidi Hanso.

Mis loom see saarlane selline on, keda kuidagi eestlasest kasvatama peab? Eks ta selline ime(lik)loom ole. Saarlased on isegi kangevõitu eestlasest kangemad, jonnakamad, ausamad, vintskemad, võib-olla isegi uhkemad. Nii räägin muidugi mina – sünnijärgne, aga faktiliselt alles esimese põlve saarlane.

Minu vanemad tulid Saaremaale Pärnumaalt, siis kui veel ametkondade kaudu suunati. Isa tuli trotsist. Kuna tema isa oli olnud pikalt metsavend ja tollase riigikorra silmis pahalane, siis isa Tallinna elama ei lubatud. Minu isa Andres oli nii kange mees, et kolis protesti märgiks hoopis raudse eesriide taha peidetud saarele.

Vanemad olid visad, tõestasid end endile ja saarlastele. Isa räägib siiani, kuidas 70-ndate lõpus meie talumaja maani maha põles ja ta esimest korda elus kohalike ühtehoidvust ja natuke isegi kokkukuuluvust tundis. Paljud kaugemad ja lähemad saarlased tulid appi, kas nõu, jõu või rahapiskuga, et tollal juba kolmelapseline pere uuesti katuse pea kohale saaks. Isa ütles, et siis sai ta kindluse, et on absoluutselt kõige õigemas kohas kogu maailmas. Ja kinnitas kanna veel sügavamale siia kadakate ja kivide vahele.

Metsik ja ajalooga kant

Mis siis ikkagi minust ja loodetavasti ka minu lastest saarlased teeb? Meile, Lia ja Andrese kuuele lapsele, pole kordagi peale sunnitud, et näete, nüüd peate teie ka saarlasteks hakkama. Vastupidi, vanemad olid alati seda meelt, et pesast tuleb välja lennata ja otsida seda oma kohta. Järsku taandub kõik sellele, kuidas oma lapsi elupaika, Saaremaad oma looduse, inimeste ning võimaluste ja puudujääkidega, mõtestama panna. Minu jaoks peitubki neis komponentides saarlaseks olemise retsept. Vanemana, nagu minu ema ja isa, saan ma ainult neid osi õiges vahekorras kokku segada ja kui kõike “öigesti” teha, siis järsku valmibki üks saarlane? Alustama peaks ea- ja jõukohasest, näiteks loodusest.

Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, siis saarlase identiteedi alustala taandub siiski looduse mõtestamisele. Minul aitas seda taas kord teha isa, kes on minust saarlase teinud. Tema on ülikoolihariduselt bioloog ja suurem osa esimesi mälestusi on temaga metsaskäimistest.

Minu lapsed on ka looduseusku (sest ega nad teisiti elu teagi) ja oskavad mõtestada iga rohukõrt ja sipelgatki. Kui nemad jäävad ka oma kodukohta looduse kaudu armastama, siis vaevalt et nemadki tulevikus Saaremaast ringiga mööda käivad. Isegi kui lähevad mujale elama, siis siinne loodus jääb kindlasti kalliks. Nagu mullegi, kui mujal ringi tuuritasin.

Siin, üsna minu kodu lähedal, on Läänemere saarte suurim rabamassiiv Koigi raba. See on tõeline peidetud aare oma rabajärvede, taimestiku ja võimsa energiaga, mida lastega koos avastamas käia. Ja üksinda ka, kui on vaja aega endale. Loomulikult on Koigi raba ka see koht, kus asuvad minu salajased mustika- ja jõhvikakohad, kust korjan kanarbikku köhateeks ja isegi südatalvel kimbu mustikavarsi.

On Kahutsi maalinn, mis võõrustab võimsale ajaloole lisaks pimedatel augustiöödel Metsatöllu ja teisi bände ning paari tuhande inimeselist publikut; Pöide Maarja kirik; Kübassaare poolsaar oma metsa mattunud sõjakahjustuste ja võimsa karulaugu kasvuala ning lahesoppidega, kust vanaisa Andres oskab iga ilmaga korraliku laari ahvenat-haugi välja võluda.

Kõik on siin mõneteise kilomeetri raadiuses ja lihtsalt ootab, et teda avastatakse. Just teda, sest hing on kogu sellel kandil ja kui on hing, on ka paik isikustatud.

Kasvukeskkond

Minu lapsed Uma ja Raju on juba sünnijärgselt rohkem saarlased kui mina. Neis on juba geneetiliselt kinnistunud see, millega minu vanemad siia kolides kohanema pidid.

Kui minu kodune eesti keel oli pärnakatele omaselt ö-asemel õ-ga, siis Uma-Raju karud teevad “mömm-mömm” ja “öpetajad öpetavad”. Kui ma teismelisena hullusti häbenesin, et minu Saare päritolu andis ära sõna “nõnda”, siis nüüd tunnen oma laste keelepruugist tõsist rõõmu. Isegi “röömu”, võiks öelda. Rääkimata palataliseeritud sõnadest ja murdesõnadest. Uma ja Raju käivad ikka sokipöisel, mitte sokkis.

Väike turvaline lasteaed sooja ja saarlasliku personaliga, vanavanemate lähedal elamine, suvised üritused, mis kõik rohkem või vähem tahtlikult endas saare mentaliteeti kannavad ning isegi visiidid kohalikku poodi – kõik see ongi kasvulavaks. Kui vanusega lisandub kool ja kogukonnas kaasalöömine juba rohkem teadvustatud vormis, siis on eeldused saarlaseks jääda-saada ikka päris korralikud.

Teenused ja taristud ning kõik muu peen nüüdisaegne värk oma haldusreformide, uuenduste ja muutustega tõenäoliselt ikka kujundab tulevikusaarlaste maailmapilti, aga kui saame sinna oma kogemustepagasi sisse põimida, siis järsku polegi väga hull. See on ju seesama saarlaseks saamise evolutsioon.

Jah, mul on suur lootus, et minu lastest ja paljudest teistest väänikutest tulevad ühed vahvad saarlased. Ja et on veel neid minu vanemate tüüpi entusiaste, kes julgevad siia omamoodi saareriiki elama kolida. Siin on tõesti mönus kasvada ja lapsi kasvatada. Generatsioonide kaupa.

Ilmus portaalis perejalaps.delfi.ee

Print Friendly, PDF & Email