Salme talunik avaldas traagilise sõjaväeloo (17)

KIRJUTAB
PÜHENDUSI: Raimond Elliku raamatu esitlusele tulnud said nutta ja naerda ning soetatud teose tiitellehele ka pühenduse. Pildil on veel Salme valla kultuurijuht Maire Sillavee, Raimondi tütar Liisi Ellik ning tema tütrepojad Leon ja Merten Ükskask.
MAANUS MASING

Salme põllumajandusettevõtjana tuntud Raimond Ellik avaldas avameelse ja tragöödiast pakatava mälestusteraamatu sõjaväepäevist.

Raimond Ellik meenutas, et raamatu “Võõras mundris võõral maal” sünnivalud jäid teatud moel 2000. aastasse, mil ta võitis oma vanuseklassis peapreemia elulugude konkursil “Minu elu ENSV-s ja minu elu Eesti Vabariigis”. Üks ajakirjanik küsis talt toona, millal ta jälle kirjutab, ja Ellik vastas, et kümne aasta pärast.

Aega kulus siiski vähem, juba 2008. aastal hakkas Ellik taas kirjutama. Neljapäeval Salme rahvamajas raamatu esitlusel tõdes ta, et 90-ndatel ei julgenud ta siiski kõike seda, mis nüüd raamatusse jõudnud, veel kirja panna. Siis olid tema oma haavad veel liialt värsked ja ka aeg polnud veel õige.

Käsikiri sai valmis viis aastat tagasi, kuid toona polnud Ellikul raamatu väljaandmiseks raha. Mullu sündisid tema tütrel Liisil aga kaksikud. “Siis otsustasin, et pean avaldama, nemad andsid tõuke,” märkis autor. Nimelt oli Ellikul sõjaväe ajal üheöösuhe medõega. Naine jäi lapseootele ja tõi ilmale kaksikud. “Mina ei ole neid kunagi näinud,” tõdes Ellik.

Lugu oli aga märksa keerulisem, kui esmapilgul tundub. Medõe kaasa oli kiiritada saanud ja seetõttu võimetu last sigitama. Ellik meenutas, et medõde ja tema mees olid nii õnnelikud, kui naine lapseootele jäi. Seetõttu ei olegi ta kunagi lapsi, kelle päris isa ta on, otsinud. “Suur raskus oli seda kõike varjata,” nentis Ellik.

Aega teenis Raimond Ellik väikeses väeosas Kaspia mere ääres Aserbaidžaanis, kus ta oli ainuke Baltikumist. “Sain ohvitseri käest vett ja vilet, et julgesin eesti keeles rääkida,” meenutas ta. Kuigi Ellik kellegagi eesti keeles suhelda ei saanud, oli tal kombeks lugeda eesti luuletusi, kuna ta ei tahtnud keelt ära unustada. Selle eest sai ta ka kartsas istuda.

Lihtsamaks ei muutnud teenistust ka sõjaväekaaslased. “Meil olid seal moslemiusku mehed, kes kippusid ahistama,” nentis Ellik, pisar silmis. Siiski õnnestus tal endale mõned sõbrad hankida, kellega koos vastu võideldi ja hakkama saadi. Üks väiksem aseri poiss olla aga väeosas sõna otseses mõttes seksiorjaks tehtud. “Tahan unustada selle valu ja vaeva, aga teate, kui kuradi raske see on,” lausus Ellik.

Autor selgitas, et ta tahtis anda inimestele võimaluse lugeda ühe lihtsa maapoisi raskest elust sõjaväes. Valdava osa tekstist on ta kokku pannud puhtalt mälestuste põhjal. Abiks oli talle märkmik, kuhu ta sõjaväe päevil möödunud päevade kohta ristikesi tegi ja mõnikord ka paar rida kirjutas. Sõjaväekaaslastega pole ta hiljem suhelnud.

Print Friendly, PDF & Email