Eestimaa jääb ikka (3)

Lembit Uustulnd

Ilma meesteta-naisteta, kes uskusid ja usuvad, et meist ikka sõltub ka midagi, ei oleks me praegu siin, kus oleme, leiab saarlasest kapten ja kirjanik Lembit Uustulnd.

Hiljutisest teleintervjuust Siim Kallasega jäi mulle kõrva lause, mida kunagine Eesti peaminister, välisminister, rahandusminister, Eesti Panga president, kauaaegne Euroopa Komisjoni asepresident ja lõpuks ka IME-projekti üks autoritest üsna mitu korda rõhutas: “Meist ei sõltu siin maailmas midagi!”

“Kuidas siis nii, Siim!?” oleksin tahtnud valjusti vahele hõigata. Kas lood on siis tõesti nii viletsad? Kuidas oleme jõudnud samasse seisu, kus olime 70-ndate lõpul, mil suuremal osal meist oli sama lootusetu tunne – meist ei sõltu midagi?

Rõõm ja vaimustus

Tol ajal ei osanud keegi, vähemalt minu tutvusringkonnast, mõelda, et lähitulevikus taanduvad kirsasaapad teisele poole Narva jõge, Pika Hermanni otsa heisatakse uhke sinimustvalge ja mu sõit Pariisi on sama mõistetav ja arusaadav, kui poodi leiva järele minek. Muidugi olime vanematelt kuulnud vabast Eestist, omariiklusest ja kõigest muust sellega kaasnevast, kuid see jäi meie jaoks samasse valdkonda kui Kreutzwaldi muinaslood, “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Me ei osanudki enam valget laeva oodata ja vaatamata sellele, et meedias üha kinnitati “meie maal on noorusele kõik teed valla”, teadis iga mees: partei suunab ja Kreml otsustab.

Vahtisin ekraani ning kaleidoskoobina vuhises silme eest läbi möödunu. Nagu oleks see olnud eile, kui haarasime õhinal ajalehe järele, et tutvuda IME-programmiga, jälgisime telerist saadet “Mõtleme veel”, mis vaatajate hulga poolest jättis selja taha isegi soomlaste demonstreeritud erootikafilmi “Emmanuelle”.

Millist rõõmu ja vaimustust tundsime, kui Karl Vaino saadeti kohvreid pakkima ja meie oma, ainuke hiidlasest suursaadik, Vaino Väljas naasis kaugetelt maadelt Gorbatšoviga suhteid klaarima. Meenub ka see, kuidas Eesti saadikud ja nimelt üks taibukamaid, kavalamaid ja järjekindlamaid nendest, akadeemik Endel Lippmaa, seljatas 1989. aasta detsembris rahvasaadikute üleliidulisel kongressil NLKP KK peasekretäri, kes lõpuks oli ikkagi sunnitud tunnistama, et kas sa näed imet – Molotovi-Ribbentropi pakt oligi olemas!

Riburida pidi tulevad silme ette Alo Mattiisen ja öölaulupeod, Balti kett, Rahvarinne, Eesti vapp ja Eesti lipp, Arnold Rüütel, keda hurjutati kui karjapoissi, sirge seljaga seismas Moskvas kõrgete parteituusade ees. Ning nagu tempel kõigele eelnevale – Heinz Valk, habe uljalt tirkis, ütlemas: “Ükskord me võidame niikuinii!”

Ma ei mäleta, et tol ajal oleks kaheldud, et meist ei sõltu midagi. Pigem arvati vastupidist.

1991. aasta 19. augustil olin väikese kalalaeva Tipton kaptenina Kopenhaagenis. Tõime-viisime kolmkümmend Muhu saarelt pärit rahvatantsijat üle-euroopalistele folklooripäevadele. Eelmisel päeval oli laeva külastanud Tiit Vähi, tollane Eesti transpordikomitee esimees. Kuna Eestil oma laevaregister puudus veel, olime sunnitud ahtris kandma punalippu, olgugi et Pika Hermanni vardas lehvis sinimustvalge juba 1989. aastast. Küsisin siis kõrge riigimehe käest, millal meie ükskord õige lipu vardasse saame. Tiit Vähi vidutas kavalalt silma ja arvas, et küllap varsti. Endamisi pidasin juttu kõrge riigiisa praalimiseks, aga sõnapidaja mees oli.

“Sõda lahti!”

Järgmisel hommikul ärkasin selle peale, et meie mulgist kokk prõmmis rusikaga kajuti uksele ja lõugas ebainimliku häälega: “Sõda lahti, sõda lahti!”

Astusin messiruumi, kus kogu meeskond hardas vaikuses televiisorit jõllitas. Ekraanil vurasid Tallinna tänavail soomus­autod ja tankid. See tunne, mis mind siis valdas, ei ole aastatega tuhmunud ja selle kordumist ma ei igatse. Seni oli meil Eestis kõik ilusasti läinud – ei relvastatud kokkupõrkeid, tsiviilisikute tapmisi, nagu Riias, Vilniuses, Bakuus või Moskvas; vaikne, kuid sihikindel kulgemine eesmärgi poole ja nüüd, ole lahke, tankid Tallinna tänavatel.

Hetkega tõusis kodutee meie ette püsti. Folklooripeo korraldajad pakkusid meile poliitilist varjupaika, Rootsis valmistuti paadipõgenike vastu, kuid vaadates muhulaste ärevaid, minu otsust ootavaid nägusid, kuulates nende koduste argitööde loetelu, sai mulle ilmselgeks: me läheme tagasi Eestisse, Saaremaale, kus meid ootavad sugulased, isad-emad, lapsed, kodused pudulojused. Me kõik sõltume neist, nagu meie Eesti sõltub meist, ja kuhu mujale meil veel minna ongi.

Kui meie laev Nasva sadamasse jõudis, ütles üks Muhu tantsumemmedest välja sügava tõe: venelased tulevad, venelased lähevad, Muhumaa jääb. Sama tahaksin ka mina öelda Maarjamaa kohta – Trumbid ja Putinid tulevad ja lähevad, kuid Eestimaa jääb.

Omariikluse taastamise põhjusteks on pakutud soodsat poliitilist olukorda nii maailmas kui ka Nõukogude Liidus, leitud kümneid teisigi põhjuseid, mis kindlasti ei ole valed. Mina olen aga raudselt veendunud: ilma eelpool mainitud meesteta-naisteta, kes uskusid ja usuvad, et meist ikka sõltub ka midagi, ei oleks me praegu siin, kus oleme.

Inimesele on omane püüd ikka rohkem, paremini, kaugemale, kõrgemale. Ei tohi aga unustada aeg-ajalt pilku üle õla tagasi visata ja tunnustada seda head, mis meil olemas on. Ja seda kõike tänu veendumusele: me saame anda oma panuse ja kindlasti on sellest ka abi.

Print Friendly, PDF & Email