Loodus kõndis Kuressaares

“Kus on piir looduse ja kirjanduse vahel? Kas inimene on võimeline kirjas edasi andma looduse suurust?” küsib Eesti looduskaitse seltsi Saaremaa osakonna loodusõhtute korraldaja Reet Viira. Eesti looduskaitse seltsi Saaremaa osakond keskendub 2017. aastal oma loodusõhtute sarjas saarte looduse ja teadusega süvitsi tegelevatele inimestele.

Tänu nende inimeste suurele tööle võime tänapäevase akadeemilise hariduse juures oma saarelisuse identiteediga palju kaasa rääkida. “Otsides oma saart” – see on tänavuse kevadhooaja loodusõhtute moto.

Meie looduse on suureks teinud oma kirjutistes Johannes Piiper, Aleksander Suuman, Heino Väli, Jaan Tätte, Tõnu Õnnepalu, Fred Jüssi ja paljud teised. Tänu nende kirjutistele saame saarelisusele vaadata kõrgemast vaatetornist.

Sõna suurus annab saarte looduse ilmestamiseks mõõtmatult palju.

Retk Loonalaiule

Semiootikud ja kirjandusuurijad Kadri Tüür ja Maris Mägi avasid loodusõhtul “Saarte kujutamisest kirjanduses” oma vaatenurga inimese ja looduse kokkupuutest, põimumisest ja teineteise täiendamisest.

Mõlemad uurijad on pärit saarelt, mõlematel on igapäevane kokkupuude saarega, mõlemad uurivad akadeemiliselt saare ja kirjandusega seonduvat igapäevaselt.

Pooleteisetunnise vestluse käigus saime jalad märjaks, sumbates Loonalaiule ja tagasi. Meelde jäi tuletorni suursugune siluett koos Artur Toomi isiksuse aupaistega. Eredalt on silme ees Suumani Sassi paljajalu poeskäik. Öös oli tähti, lehkavaid adruvalle ja püssiga inimest laskmas kajakaid looduskaitse hüvanguks.

Looduskirjandus on dokumentaalproosa reaalsete inimeste ja reaalsete kohtadega. Looduskirjanik on lugejale looduses teejuhiks, rikastades reaalset looduskohta oma isiklike kogemuste ja tähelepanekutega. Toimub lugeja huvi äratamine looduse vastu, tema juhtimine loodusesse läbi teksti. Toimub dialoog.

Looduskirjanduse funktsioonid on looduse “tõlkimine” ja teadusliku teadmise vahendamine. Ta on kui teejuht loodusesse. Looduskirjandus on kultuuri jätkusuutlikkuse näitaja.

Eesti esimeseks looduskirjanikuks võime lugeda kohaliku vaate edasiandjana Alma Toomi, Artur Toomi abikaasat, kes 1932. aastal avaldas oma jutustused Vilsandist. 1935. aastal oma retkel Eestimaa kõige läänepoolsema talu juurde Loonalaiul kirjeldas Johannes Piiper olustikku: põuane suvi, talu, vili voogas tuules, korraks vaikis punarind ja hele hääl kutsus rännumehi lauda.

Selle sajandi käik Loonalaiule merebioloogi kirja panduna: eluasemest on järele jäänud paar puuronti, vihisev tuul. Suur remmelgas on eluvõitlusele alla andnud. Punarind ei laula. Merekohin.

Kaks nii erinevat kirjutist reaalsest paigast ja samas rikastavad mõlemad meie meeli erineva looduspildiga, annavad edasi looduse ja elu ringkäiku, kirjeldavad ajastutruult reaalset loodust.

Ebatavaline saar

Toimib ka vaade väljastpoolt saarele ja loodusele. Fred Jüssi “Kajakad kutsuvad”, 1966. aastal avaldatud raamat on taas uuenduslik.

Meile nii igapäevaseks saanud fotoraamat tegi eelmise sajandi seitsmekümnendatel märgilise läbimurde, olles toona esimene looduseteksti ja loodusfoto kokkupuutekoht meie raamaturuumis. Teksti emotsiooni toetas suuremahuline looduspilt.

Pehmes köites raamat räägib Vilsandist ning Vaika saarte linnuriigist ja loodusest.

Meeltesse jääb ebatavaline saar, kus toimetab Linnumees. Looduse ja inimese eluringi põimumine. Vilsandi oli saar, kuhu sai kahekordse “propuski” alusel. Vilsandil peatus Aeg.

Raamat on aidanud müstifitseerida meie igatsust oma saarest. See on midagi kättesaamatut, sinilinnu või miraaži sarnast.

Kui algselt mindi kirjutistes loodusesse ikka kevades, näiteks Jüri Parijõgi “Kevad kutsub”, siis nüüd on Vilsandi sügisesaarena suureks kirjutanud Tõnu Õnnepalu, minnes oma raamatus “Lõpetuse ingel” Vilsandi sügisesest pööripäevast ja jõudes oma päevikuformaadis teoses paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni. Taustaks looduse suurejooneline vaatemäng.

Mitmekihiline loodusõhtu andis mõtteid koduteele. Kindlasti leidis vana tuttav loodusraamat taas koha öökapil ja plaadimasinasse sai vist nii mõnelgi meist pandud “Majakavahi armuhüüd”. Looduses on mõtteid, tundeid, kokkupuutekohti.

Kultuurisoovitus selleks nädalaks: kuula R2 “Hallo, Kosmos!” 295. ja 296. saadet “Fred Jüssi elutee rajamustrid” I ja II osa.

Saates selgub, kuidas käib oma sisemaailma ehitamine, mis seisus on Eesti metsad tegelikult, kelle pärusmaa on armastus ja hellus. Lisaks osta endale Fred Jüssi trükisoe raamat “Rajamustrid”.

Kuula, loe ja naudi!

Print Friendly, PDF & Email