Ebamõistlik pealinnakesksus (3)

Anti Toplaan

“Järgmise aasta algusest alustav Saaremaa ühine omavalitsus ei peaks piirduma tänaseks juba unustatud ideega 40 riigipalgalise töökoha liikumisest Tallinnast maakonnakeskusesse,” kirjutab EELK saarte praost, Kuressaare linnavolinik Anti Toplaan. “Eesti ühe suurema maaomavalitsuse ja haldusreformi lemmiklapsena väärime enamat.”

Sisekaitseakadeemia Narva viimise debati tuules on pälvinud avalikku tähelepanu valitsuse esialgne kava erinevate riigiasutuste pealinnast maakonnakeskustesse viimisest. Saaremaale ja Kuressaarde pakuti selle plaani järgi Eesti Loto kontori ja umbes 40 töökoha kolimist.

Vahetult pärast seda, kui Saarte Hääl oli küsinud selgitavat kommentaari riigihalduse ministrilt Mihhail Korbilt (kes vastas, et tegemist on juba vananenud infoga), kiirustas Eesti Loto juhatuse esimees Heiki Kranich saarlastele põhjendama, miks ei oleks tema juhitava asutuse kolimine võimalik.

Ohtu tajuv mesitaru

Eelpool mainitud kava on pannud riigiasutuste ja ettevõtete sektori ärevusest sumisema nagu mesilastaru, kes tajub lähenevat ohtu ja oma senise elukorralduse võimalikku muutust. Harilikult on igasugune reform või harjumuspäraste tavade muutmine inimloomusele vastumeelne. Seega võib mõista riigiasutuste juhtide ärevust ja soovi kaitsta iga hinnaga oma ja oma töötajate aastatega saavutatud positsiooni.

Eesti riigi terviklikkuse ja tasakaalustatud arengu seisukohalt ei ole aga mõistlik koondada jätkuvalt enamik töö- ja karjäärivõimalustest Tallinna ja seda ümbritsevasse kuldsesse ringi. On arusaadav, et inimesed liiguvad sinna, kus on paremad võimalused saada tasuvat tööd. Otsustajad ei tohiks aga lähtuda üksnes oma “mätta” nägemisest ehk oma asutuse või ministeeriumi eeliste kindlustamisest. Riigi ja kohaliku tasandi juhtidel peab olema nägemus suuremast pildist ja kindlameelsust selle elluviimisel.

Mingi stabiilsuse saavutanud ja oma elu ühes kohas sisse seadnud inimesele on muidugi keeruline oma asjad lihtsalt kokku pakkida ja kolida teise linna või maale, kus ta ei pea arvestama mitte ainult oma, vaid ka teiste pereliikmete vajadustega.

Just sellest seisukohast peaks riik andma aga selge sõnumi, et elu on võimalik ja vajalik ka väljaspool pealinna. Kui maa jääb tühjaks, on see ennekõike riigi julgeoleku küsimus.

Uue elu ülesehitamise ja liberaalsete reformide tuhinas on aastate jooksul kujunenud olukord, kus inimesed liiguvad lakkamatu vooluna suurematesse linnadesse ja sealt edasi välismaale õppima või töökogemusi omandama. Viimane on igati mõistlik, kui minejate vool pöördub mõne aja pärast tagasirändeks, nii nagu see ongi toimunud alates eelmisest aastast. Aga kuhu siis sooviksid ja saaksid ameti- ja ülikooli lõpetavad või maailmaränduritest noored tööle ja elama asuda?

Ilmselt ei tule enam kunagi tagasi aegu, mil maal oli enamik inimesi seotud talupidamise või ühismajandiga. Ühiskonnas pika aja jooksul toimunud suuremaid muutusi ei saa kiiresti tagasi pöörata.

Loodetavasti ei ole veel päris kadunud inimesed, kes ei soovi riigilt üksnes saada, vaid tahavad ka omalt poolt midagi anda. Ilmselt mõtleme siiski rohkem isiklikul tasandil, mis on endale ja oma perele kõige olulisem. Millegipärast ma ei usu, et sel väärtusskaalal on esikohal palganumber. Pigem on see turvaline ja looduslähedane keskkond ning abivalmis inimesed.

Tulijate jaoks on oluline küsimus, kuidas neid uues kohas, kus veel kedagi ei tunta, vastu võetakse. Üksikutele inimestele saab tihti määravaks, kas nad leiavad uues elukohas sobiva abikaasa. Pereinimestele on aga oluline, kus ja millistes tingimustes nad elama hakkavad. Kuni riik ei ole veel noortele peredele eluaseme soodustingimustel võimaldamisel sõnadest tegudeni jõudnud, leidub kindlasti keegi, kes oleks valmis noorele perele oma vana elukoha taskukohasema hinnaga müüma. Positiivsest kogemusest inimestega ja kohaliku omavalitsusega suhtlemisel on rohkem kasu kui erinevatest kampaaniatest uute elanike juurdesaamiseks.

Väikeettevõtlus, paindlik töögraafik ja lisanduvad kaugtöökohad annavad ka noortele peredele võimaluse kodukohta naasta või leida see õige – oma unistuste maa- või väikelinnakodu. Vaatamata veel kestvale trendile kolida suurematesse keskustesse, peab kiitma neid peresid, kes on otsustanud liikuda vastupidises suunas, oma meelerahu ja laste turvalisuse nimel.

Oluline peremehetunne

Järgmise aasta algusest alustav Saaremaa ühine omavalitsus ei peaks piirduma tänaseks juba unustatud ideega 40 riigipalgalise töökoha liikumisest Tallinnast maakonnakeskusesse. Eesti ühe suurema maaomavalitsuse ja haldusreformi lemmiklapsena väärivad saarlased enamat. Tasub kaalumist maavalitsuse kehtiv ettepanek tuua Saaremaale veeteede amet ja merekooli struktuurid. Ainuüksi Eesti vanimate sakraalehitiste asukohana vääriks Saaremaa ka muinsuskaitseameti suuremat tähelepanu ja kohalolekut.

Siinsed otsustajad ja kogukondade liidrid ei peaks pärast omavalitsuste koondumist kordama neid vigu, mille tõttu on riigilaev kaldu vaid ühe parda suunas. Nii riigi kui ka oma kodukoha puhul on kõige olulisem peremehetunne. Saarlased teavad, et laevas ja riigis peab valitsema tasakaal. Kui me soovime, et meie riik ja rahvas kestaks veel ka meie lastelaste ajal, tuleb meil õppida vaatama endast kaugemale, aga muutustega alustada iseendast.

Print Friendly, PDF & Email