SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kellatundmise kaduv kunst

neeme korv

Neeme Korv

Küllap on paljud lapsevanemad vaevelnud, et millal ometi kella loogika mõistmiseks vajalik krõks lapse peas ära käib. Olen kahe lapse pealt näinud, kui raskelt see tulla võib. Aga just viimasel ajal on pähe kerkinud veider küsimus, kas kellatundmine üldse ongi enam vajalik. Fantaasia või ulme või rumalus? Oh ei.

Tegelikult ma vist ei mäletagi, millal vaatasin viimati kodus televiisorit nii-öelda reaalajas jooksva kava järgi. Ikka salvestuselt, siis kui sobib. Raadio tiksub autos küll, aga suurema osa jutusaateid kuulan nutiseadme abil “pilvest” ehk podcast´ist. Selle kohta on kena sõna ka – taskuhääling. Tõsi, nupule vajutan ikkagi mina.

Näide teisest vallast. Hiljuti istusin koosolekul ühe juhi kõrval, kelle avatud arvuti ekraani paremas servas jooksis kalender erinevate üritustega. Päevad triiki täis üritusi, kohtumisi, koosolekuid. Seesugused kalendrid on meil ajajuhtimiseks paljudel, aga juhtide kalendritesse tekivad üritused juba peaaegu iseenesest. Näiteks veel kõrgemate juhtide käe läbi.

Sir Humphrey Appleby tõdes sarjas “Jah, härra minister!”, et võimulolijad ei juhi riiki – seda teeb tegelikult nende loodud aparaat. Kui inimaparaat asendada aga algoritmiga, mis hakkab kalendrit juhtima ja optimeerima nagu elektrooniline sekretär – ikka ajakasutuse efektiivsuse nimel –, siis olemegi masina käpa all. Meile lihtsalt teatatakse, kuhu me peame minema või mida parasjagu tegema.

Meie elu põhineb suuresti rutiinil. Koolitunnid algavad kindlal ajal, kestavad kindla aja, teatud aeg kulub õppimisele ja õhtul käsutavad vanemad lapse kindlal ajal magama. Kui see kõik kanda kalendrisse, mis on lapsel nutitelefonis, siis polegi vaja kella tunda. Telefon, kuhu õpetaja, lapsevanem või veel mõni programmijupp on midagi sisestanud, lihtsalt ütleb lapsele: “Mine kooli!” või “Aeg hambaid pesta!”

Soovitan lugeda akadeemik Enn Tõugu arutlust 11. veebruari Postimehe arvamus- ja kultuurilisast AK: kas masinal on teadvus, millal võime öelda, et arvuti mõtleb? Akadeemik toob esmapilgul jahmatava näite isiklikust kogemusest, kus autopiloot osutus avamerel paremaks purjetajaks kui inimene. Me räägime isesõitvatest autodest endiselt kui tulevikutehnoloogiast, kuid tegelikult on see juba kohal. Suurem osa meist kasutab maanteel püsikiirushoidjat, paljud autod suudavad end ise parkida.

Ja ega olegi kuigi kaugel tegelikkusest Isaac Asimovi lugu positronajuga robotist, kes leidis, et inimesed on vaid mudel 1.0 ja nemad, robotid, edasiarendus. “Nüüd teenime issandat meie,” ütles ta inimesele. Nali naljaks, aga arvutid suudavad inimesi juba õige kenasti peatada ja omatahtsi suunata. Süsteem on nende religioon. Inimene ei julge reeglina süsteemist välja astuda ja kuulutada end vürst Gabrieli kombel lindpriiks või Rootsimaa kuningaks, kui süsteem küsima peaks.

Mehaaniline kompass ja oskus taevatähtede järgi suunda määrata jäävad ikkagi olulisteks – see on teatud aladel eluliselt vajalik. Kolumnist Mart Raudsaar nendib (PM, 15.02), et sularaha peaks kuuluma igasse rahakotti, vältimaks olukordi, kus kaardimaksesüsteem kokku kukub ja elu jääb sõna otseses mõttes seisma. Sestap võiksime ka kella oma lastele ikkagi selgeks teha. Kasvõi igaks juhuks, kui praegu paremat vastust pole.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email