Päästevest ei asenda head merepraktikat (20)

Mart Saarso

“Toetan igati head merepraktikat, mille kohaselt lahtises paadis päästevesti kandmine on tungivalt soovituslik, kuid siiski paadivanema otsustada,” kirjutab jahtkapten Mart Saarso. “Üleüldine päästevesti kohustus väikelaevades oleks aga päris naeruväärne.”

On rõõm tõdeda, et merekultuuriaasta on lisaks muidu lõbusatele ettevõtmistele tõstatanud ka ühe küsimuse, mis on kehutanud asjasse vähem või rohkem puutuvaid arvamust avaldama. Jutt on siis ikka päästevestidest ja nende kohustusliku kandmise vajadusest.

Ma mõistan Kalle Laaneti ja Meelis Juhandi kui politseinike selget lähenemisviisi – päästevest olgu seljas ja asi tahe. Paraku palun ma siinkohal siiski protokollida eriarvamuse ning põhjendan seda.

Tsitaat Kalle Laanetilt: “Päästevesti kandmise kohustus ei kehti praegu väikelaevade kasutajatele ja madalas vees kalastajatele.”

Lubage nüüd juhtida tähelepanu asjaolule, et võimaliku seadusemuudatuse kontekstis on taas juttu väikelaevadest. Väikelaev meresõiduohutuse seaduse tähenduses on kuni 24 meetri pikkune alus, kellega (ma põhimõtteliselt kasutan laeva ja paadi kohta asesõna “kes”) ei teostata kommertsreise. Teiste sõnadega mahub siia kategooriasse nii Kasse paat kui ka huvilaevana kasutatav kala­traaler.

Roolimajas päästevestiga?

Seadused, heast mere­praktikast rääkimata, nõuavad, et iga pardal viibija jaoks on laevas tema kasvule ja kehakaalule sobiv ning sertifikaati omav päästevest. Vestide asukoht peab olema selgelt markeeritud ja nende kiire kättesaadavus tagatud. Kui nii ei ole, on süüdi kapten, punkt.

Kalle Laaneti ehtpolitseilik (selle sõna kriitilises tähenduses) lähenemine ei kõnele muust, kui täielikust asjatundmatusest. Sellisel viisil teemat edasi arendades jõuame varsti (kindluse mõttes) nõudeni, et Kuivastu–Virtsu parvlaeval olgu igal reisijal päästevest igaks juhuks seljas. Võrdleme nüüd 4,3 meetri pikkust sõudepaati ja 24 meetri pikkust laeva, kelle konstruktsioonide hulka kuuluvad ka nõutud kõrgusega reelingud. Pisut merd sõitnud inimesena ei kujuta ma päris hästi ette, et kinnises roolimajas peab mees kurssi, päästevest seljas. Aga kui tal tuleb vabavaht, ehk siis koivaht..?

Ma ei tahaks magada oma kajutis, päästevest seljas. Aga kui trahvioht muutub tõsiseks, eks siis tuleks harjuda, või on ehk ka arukamaid lähenemisviise kui rohmakas üleüldine päästevesti kandmise kohustus.

“Kapten laevas, jumal taevas” ei ole ka merekultuuriaasta järel mingi iganenud sõnakõlks. Iga paadivanem, kipper või kapten peab teadma, et ta vastutab kõigi ja kõige eest, kes ja mis temaga kaasa “ujub”. Temal lasub ainuisikuline vastutus ja selle hulgas ka päästevesti kandmise nõudmine, kui olud on vastavad. Panna temale seaduse jõuga kohustus nõuda päästevesti kandmist laeva siseruumides oleks pehmelt öeldes totter. Kujutage endale ette sooja suvepäeva sõudepaadis madalas soojas rannavees. Tuleb tahtmine suplema minna. Aga millal tohiks (või kas tohikski) päästevestist vabaneda? Äkki teevad trahvi. Ja nõnda edasi.

Ääremärkusena üks näide, kui veel mäletate jahtlaeva Lennuk, kes seilas aastatel 1999–2001 ümber maakera. Ma olin selles laevas kapten ja minu nõue oli lihtne – päikeseloojangust tõusuni on vest koos turvavööga tekil kohustuslik alati, valgel ajal vastavalt minu korraldusele, mis sõltus reaalsetest oludest. Pean silmas ilmastikku, nähtavust ja aluse kiirust vee suhtes.

Läänemere külm vesi

Kogu selle ülimalt lihtsustatud päästevestide ümber keerleva poleemika käigus on paraku unustatud või täiesti kõrvale jäetud ülejäänud meresõidu­ohutuse komponendid. Esiteks olgu meenutatud, et Läänemere vesi on suurema osa aastast sedavõrd külm, et päästevest aitab vaid väga lühikest aega. Kõlab võikalt, aga vest toob lihtsalt laiba randa. Tegelik päästja oleks ikkagi termokostüüm. Avamerel ei ole päästeparvele alternatiivi, paraku. Mind paneb alati muigama, kui talvisel ajal Tallinna–Helsingi lennukis päästevesti kasutamist õpetatakse. Põhjus on imelihtne – termokostüüm on kallis ja seda harrastusmeresõitjalt nõuda oleks huvimeresõidu lämmatamine. Mingil kummalisel põhjusel reklaamitakse harrastusmeresõitjatele ikka ja jälle hädaabi telefoninumbreid, kuigi IMO (International Maritime Organization) on selgelt välja öelnud – mobiiltelefon ei ole meresidevahend. Selleks on ultralühilaine raadiojaam (ranniku lähedal, regioonis A1), mille legaalseks kasutamiseks on Eesti Vabariigis kõik seaduslikud tingimused loodud.

Kogu oma jutuga ei taha ma oponeerida Kalle Laanetile ja Meelis Juhandile ainult ühes aspektis. Inimelu peab merel olema maksimaalselt kaitstud ja inimelu väärtus ei sõltu sellest, kas ta on Kasse paadis või Tallinki parvlaeval. Ma olen üle 40-aastase kogemusega praktik ja omamoodi meresõiduohutuse friik ning muretsen täpselt samade asjade pärast. Aga lähenemisviis on mul pisut teine. Üks Eesti meresõidu vanameister, Tallinna Sadama kunagine kapten Eduard Hunt sõnastas selle väga selgelt jahtkaptenite täienduskursustel: “Meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks, aga teie roll, härrad kaptenid, on viia see risk miinimumini.” Nii lihtne tõde.

Kokkuvõttes toetan ma igati head merepraktikat, mille kohaselt on lahtises paadis päästevesti kandmine tungivalt soovituslik, kuid siiski paadivanema otsustada. Üleüldine päästevesti kohustus väikelaevades oleks aga päris naeruväärne. See tõestaks, et me pole võimelised õppima ega arenema meresõitjaks rahvaks, vaid vajaksime nõukogulike absoluutsete keeldude-käskude süsteemi. Jääksime ka merekultuuriaasta järel näoga mere poole, kuigi oleks aeg olla näoga ranniku poole.

Lõpetuseks tahaksin ma Kuressaare politseinike aadressil öelda vaid kiitvaid sõnu. Teie ennetustöö on olnud kogu riigile eeskujuks ja kui Žanna Kreštšenko ja Meelis Juhandi sama entusiastlikult jätkavad, on sellel tööl kindlasti tugev tulemus. Asetagem rõhk endiselt hea merepraktika propageerimisele (te nimetate seda ennetustööks) ja mitte vastumeelsust tekitavatele seadustele. Seitse jalga vett kiilu alla!

Print Friendly, PDF & Email