Kas Eesti vajab riigikirikut? (6)

Eestlasi iseloomustatakse kui usuleigeid inimesi, meie põhiseadus ütleb: “Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.” Kas riigikirikut oleks aga tarvis?

Meedias ja sotsiaalmeedias käib arutelu eestlaste usklikkuse ja islami võimaliku Eestisse invasiooni üle. Viimase ühe põhjusena on nimetatud ka eestlaste usuleigust kristluse suhtes. Saarte Hääl küsis Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) ja Eesti apostlik-õigeusu kiriku (EAÕK) esindajailt, kas riigikirikut on tarvis või mitte.

Joel Luhamets, EELK piiskop, endine Kuressaare koguduse õpetaja:

Riigikirikut kindlasti vaja ei ole. Riik ei pea sekkuma kiriku asjadesse ega kirik riigi omadesse. Mõlemad peaksid oma ülesannetes vabad olema. Kirik saab oma ülesannet kõige paremini täita just vabana.

Kuna luterlikul kultuuril ja luterlikul kirikul on Eestis olnud kandev ja kujundav roll, siis oleks aga täiesti loomulik, et kirikut riiklikult rohkem tunnustataks ja riik tuleks appi nende asjade puhul, mis kiriku tegevust takistavad. Et me saaks rahus teha oma tööd.

Praegu on kirikule jäänud väga palju muinsuskaitse all olevat vara, mis koguduste elu kõvasti kurnab. Kuna see vara on kogu rahva rikkus, näeme, et riigi ja kiriku koostöö võiks olla tugevam. Siin ei tohiks aga kumbki kummalegi mingeid ettekirjutusi tegema hakata.

Küll peaks riik ametlikult rohkem tunnustama ja austama meie rahva religiooni, kultuuri ja usulisi aluseid.

Eesti rahva, ka minu kolleegide seas leidub inimesi, kes väljendavad hirmu Eesti islamiseerumise ees. Selle vastu me võidelda ei saa, küll aga saame hinnata ja esile tuua seda, mis meil on. Kui me teame, kes me oleme, siis võõrad ideoloogiad meist nii kergesti jagu ei saa. Kui me oma rikkuse kaotame, saavad need meist kiiresti jagu.

Veiko Vihuri, EELK Karja, Orissaare, Pöide ja Saaremaa Jaani koguduse õpetaja:

Põhiseaduses on öeldud, et Eestis ei ole riigikirikut, ja mina leian, et seda ei ole ka vaja. Riigikirik tähendab ju seda, et riik kontrollib kirikut ja kirik on sisuliselt riigiasutus. Mina seda ei poolda.  Kui vaadata islami invasiooni, mis Euroopas on juba alanud, siis siin Eestis peame ise suutma sellele vastu seista. Eesti rahvus peab ise endale teadvustama oma esivanemate pärandit, oma traditsioone, oma usku. Peab koonduma enda jaoks oluliste väärtuste, oma vaimse ja kultuurilise varanduse ümber. Vastuseis kõigele võõrale, mis võib meid ohustada, peab tõusma rahva enda seast. See on tõeliselt ühendav ja tugev. Arvan, et riiklikult sellist asja reguleerida ei saa, see peab tulema kodanike endi seast.

See, et vanade pühakodade kordategemisel ja korras hoidmisel oleks vaja rohkem riigi abi, on hoopis teine küsimus ja lahus sellest, kas vajame riigikirikut või mitte. Kogudused ja vallad ei suuda pühakodasid oma vahenditest korda teha ja korras hoida. Riik väärtustab pühakodasid kui kultuurimälestisi – see on riigi enda kehtestatud määratlus. Riik aitab pühakodasid oma vahenditest hoida ja säilitada samamoodi, nagu toetab sporti ja kultuuri. Nende vahendite suurus on poliitilise otsustuse küsimus.

Eestis on aga sadu vanu pühakodasid, kultuuriväärtused sees, lagunevad mõisad ja muud kultuurimälestised. Neid riik kahjuks ei hinda. Samas vaadakem, milliste summadega opereeritakse näiteks Rail Balticu raudteeühenduse või mingite muude tohutu kallite projektide puhul, millest ei pruugi olla mingit kasu. Pühakodade programmis eraldab riik aastas kirikute peale 600 000–700 000 eurot. Selle raha eest saab mõni pühakoda oma katuse korda.

Kristoforos Parts, tulevane EAÕK Kuressaare koguduse preester Saaremaal:

Mina leian, et riigikirikut oleks Eestis vaja küll. Mõte on hea, aga see poleks niisama lihtsalt teostatav. Ja küsimus on ka selles, et kui riigikirik, siis milline?

Võimalus, et eestlased võõrad religioonid omaks võtta võivad, on muidugi olemas. See oleneb arengukäikudest – kui palju võõraid siia tuleb ja missugune olukord kujuneb.

Anti Toplaan, EELK saarte praost:

Lühike vastus on, et Eesti riigikirikut ei vaja. Uutes oludes ja avatud maailmas on kirikul tulnud kiiresti ümber orienteeruda, mis suurema kiriku puhul ei ole kerge. Kõikides uuringutes soovitakse kiriku senisest suuremat aktiivsust sõja ja rahu, rahvussuhete, keskkonnakaitse, moraali ja eetika küsimustes. Poolte vastajate arvates soodustab kirik rahvuskultuuri säilimist. Erinevalt kujunenud arvamusest toetavad enam kui pooled küsitletutest kiriku kaasamist riiklikult tähtsate pühade tähistamisel. Kirik ise näeb oma ülesannet peamiselt kristliku kultuuri säilitaja ja arendajana.

Rahvas, kes ise toetub kindlale alusele, ei pea kartma teisi kultuure ja rahvaid. Kui seda alust ei ole, siis oleme sama haavatavad kui meie majandus.

Luterlik kirik on praegu suurim eestlasi koondav ühendus. Eestis ei ole riigikirikut, kuid kirik teeb riigiga koostööd võrdsete partneritena ühe ja sama rahva keskel. Kirik peab järgima riigi seadusandlust, kuid on vaba enesekorralduse ja õpetuse küsimustes. Liigne seotus riigiga piiraks kiriku ülesannet prohvetliku ülesande täitmisel.

Kiriku esmaseks ülesandeks on vaimse peataoleku keskel Kristuse kuulutamine. Kirik vastutab selles osas Jumala, mitte poliitiliste võimude ees. Kirik esindab ajas igavikku.