Viha taga võib olla ka abitus

Viha on emotsioon, mida meist igaüks on kogenud. See on normaalne ja viha on teinekord igati õigustatud reaktsioon ohule või ebaõiglusele. Enamasti aga, hiljem, kui otsustusvõime tagasi tuleb, võivad vihastudes tehtud tegude tagajärjed meid hoopis kohutada.

Näen seda oma igapäevases koolitöös, kus väikesed inimesed ei suuda oma emotsioonidega toime tulla ja hiljem siiralt kahetsevad tehtut. Näiteks oli kunagi esimeses kooliastmes üks õpilane, kes vihastades võis loopida toole, rünnata õpetajaid, paugutada uksi nii, et need läksid katki. Õnneks õppis ta tänu kodule ja ka koolis töötavatele inimestele oma emotsioonidega toime tulema ja nüüd selle noormehega suheldes ei usuks keegi, et ta nooremana selline “põrguline” oli. Koolis, kus on palju rahvast, tuleb iga päev lahendada agressiivsusest tekkinud konflikte.

Tihtilugu, kui olukorda analüüsida, on viha vaid jäämäe veepealne osa. Selle võivad käivitada rahuldamata jäänud vajadused, enne vihapurset kogetud teised tunded – solvumine, pettumus, hirm jne.

Viha taga võib olla ka abitus olukorraga toime tulla, sestap meenub mulle ka mõni omaaegne õpetaja, kes tunnis olukorraga mitte toime tulles pildus lapsi kriidiga või ajas kaardikepiga mööda klassi taga nagu köster Tootsi.

Vihaga tuleb tegeleda. Meie oma tugimeeskonnaga kasutame koolis selleks erinevaid meetodeid: väikeseid õpiringe tunnetega toimetulemise õppimiseks, individuaalseid vestlusi koos erinevate harjutuste ja mängudega. Meil on koolis olemas harmooniatuba, kus igaüks võib lõõgastuda ja oma emotsioonidega tegeleda. Aga ennekõike on meil olemas tahe, et teisi aidata. Ja mis kõige tähtsam: keegi ei saa sind muuta kadedaks, vihaseks või ahneks, kui sa ise ei lase.

Kaja Puck, Kuressaare gümnaasiumi psühholoog