Pealinna preili tuli saarde jaanitulele ja jäigi siia pidama (1)

MITU SUURT ARMASTUST: Ühtviisi kallid on Gerle Aljasele koer ja lihaveised, kuid kõige kallim on ikka abikaasa Aare.
MAANUS MASING

Gerle Aljasest ei saa kõnelda, mainimata ta “hobusehaigust”, vasika mõõtu koera, ihaldatud lihaveisekarja, hirmsa häälega tsiklit ning kurja tööd hoiu-laenuühistus. Unustada ei tohi ka ta abikaasa Aaret, sest just tema on põhjus, miks Gerle Saaremaa valis.

Gerle on Tallinna tüdruk, kes 1996. aastal tuli sõbranna kutsel saarde jaanitulele. “Nagu noored ikka räägivad, et oh, kui te mulle mingi ilusa mehe leiate, siis tulen. Sõbrannal oligi mulle mees välja valitud, aga see küll õige mees ei olnud,” prahvatab Gerle. Samas tiirles jaanitulel kohalik diskor. “Teda vaatasin kohe, et vot see on minu mees! Ütlesingi, et kui üldse kedagi tahan, siis just teda.” Mainitud diskor oligi Aare.

Suve veetis tüdruk saarel sõbranna juures, korra käis Tallinnas, kuid kuna tal seal ripakil midagi polnud, tuli ta Saaremaale tagasi ja jäi. Aastakese konutas ta sõbranna armust veel tema juures, siis panid Gerle ja Aare leivad ühte kappi. Tänavu saab neil 20 aastat abielus oldud.

Toona oli Aljastel ühine talu pidada ning Aare ühes vend Aavoga majandasid seda. “Kui mina tulin majja, hakkas rahakott pooleks minema. Meie võtsime Tüütsi talu üle ja Aavo jäi oma perega teist (Olli-Välja) talu majandama,” meenutab Gerle.

Igatsetud lihaveised

2000. aastate alguses läks saarde paikseks jäänud pealinna preili Olustverre õppima. Pärast Olustveret liikus edasi maaülikooli ja omandas seal maaettevõtlus-ökonoomika eriala. Nüüd on tal käsil magistrikraad Tartu ülikoolis.

Peale Aare ja maaelu jagub Gerlel armastust palju muu vastu. Näiteks lihaveiste. Üks ta suur soov oli saada oma lihaveised. Gerle märgib, et tookord oli moes herefordi tõug – ilusad lapilised loomad. “Aga meil ei olnud raha. Nad olid jube kallid ja ühte polnud mõtet osta,” tunnistab ta.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.