100 lehekülge kadus nii, et ei pannud tähelegi

KLASSIKA: “Pal tänava poisid” lubab Iiv Aavikul saada osa sellisest võimalikust lapsepõlvest, mida talle endale kogeda ei antud.
MAANUS MASING

Kohaliku harrastusteatri noor näitleja Iiv Aavik õppis lugema Miki Hiire koomiksite abiga, ent inimese mõistmiseks ei tea ta Fjodor Dostojevskist paremat abimeest.

“Süda taob ja peopesad higistavad, olen justkui ise sellessamas maailmas,” räägib Iiv Aavik, kuidas ta lugedes Rodion Raskolnikovi maailmakuulsa kirvemõrva episoodile kaasa elas.     “Ühel hetkel muutus see raamat minu jaoks tõsiselt põnevaks, hakkasin lehekülgi lausa neelama,” meenutab noormees. “Sada lehekülge kadus nii, et ei pannud tähelegi.”

Tänapäeva noored sageli kirjandusklassikat kõrgelt ei hinda ega vaevu ka märkama suurepäraste teoste päevakajalisust tänapäeva maailmas.

Kohustuslik kirjandus on oluline

Erinevalt paljudest eakaaslastest hindab Iiv Aavik kohustuslikku kirjandust tundlikus eas noorte väärtushinnangute kujundajana oluliseks. Olgu “Kuritöö ja karistus” või “Tõde ja õigus”, mõlemal on inimese kohta öelda olulisi asju. Ehtigu moodne maailm ennast pealegi tehnikaviguritega, kadedus ja viha, andestamine ja kaastunne jäävad meiega.

Inimene on saladus, kangelastegu võib olla kattevari lihtlabasele edevusele. Postimehe aastalõpuintervjuus ütleb Tõnu Õnnepalu: “Inimolemuses on teatud asjad, mis kestavad üle aegade. Kui need on raamatus olemas, siis kestab see üle aegade. Kui neid pole, vajub raamat teenitult unustusse.”

Eesti kirjanikest tõstab Iiv esile Andrus Kiviräha huumorisoont, kirjaniku vaimset vabadust. Kiviräha “Sirli, Siim ja saladused” viib Iivi tagasi lapsepõlve, kui isa seda raamatut ette luges. “Nüüd olen paar korda seda ka ise lugenud ja ikka tekib tunne, et olen taas see pisike poiss, kes tahab oma fantaasialaksu saada.”

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.