SUUR MAA, SUURED ASJAD: Epiloogiga jõulujutt

Ühel hommikul asutasin varakult tööle minema. Ja ühtäkki leidsin pimedalt ja poriselt tänavalt telefoni. Väga uhke, kalli ja nutika. Proovisin sisse lülitada. Ekraan jäi tummaks. Aku oli tühi. Selgus aga, et minu märksa vanema telefoni laadimisotsik sobis ka leitud aparaadile ning mõne aja pärast oli “leidlapsel” nägu naerul. Telefon oli täiesti heas töökorras, järelikult kaotajale suure tähendusega. Praegusajal võib ju liialdamata öelda, et nutitelefonis on sees kogu inimese elu.

Mõtlesin nüüd, mida teha. Kuidas leida telefoni omanik? Esimene mõte oli politseisse pöörduda. Aga hakka nüüd ametivõime häirima. Niigi neil palju igasugu asju teha. Siseturvalisus on oluline ja see pole sõnakõlks. Berliini jõuluturul ju äsja just juhtus – terrorist sõitis veokiga rahva hulka, kümned ohvrid. Ei, ei. Tehku politsei pigem tõsist tööd, aidaku muresid ära hoida ja tulgu appi siis, kui tõeliselt hädas oleme.

Kolleeg soovitas kasutada sotsiaalmeediat. Selgub, et näoraamatus on olemas just sellised leheküljed, kuhu saad oma leidudest teatada. Kohad, mille kaudu otsitakse asju ja inimesi. Paraku hakkab silma, et neis kommuunides ja kasutajarühmades on palju müra. Nagu see veebis ikka olema kipub. Näiteks esineb seal hulgaliselt teateid stiilis “Nägin kena tüdrukut sinise salliga, kas keegi teab, kes see on?”.

Asetada ise nõel heinakuhja ja loota, et keegi selle sealt üles leiab, tundub täiesti mõttetu üritusena. Pealegi pelgasin, et sel juhul hakkab saabuma võimalikke libaomanikke… No ei.

Panna kuulutus meie linnaosa kohaliku poe või kohviku kuulutustetahvlile? Võiks ju olla hea mõte, aga kas kaotaja üldse meie kandis elabki? Pealegi hakkavad siis jälle helistama mingid tundmatud joped.

Nüüd ilmselt hakkab nende ridade lugeja küllap juba nihelema. Tõepoolest, kui telefon pildi ette võttis, siis miks mitte heita pilk masinasse?

Jah, muidugi ma nägin, et telefon pole suletud. SIM-kaart oli küll lukus, kuid sisule pääsesin ligi. Kuid on nii, et töötades ise andmete ja inimestega, olen telefoni privaatsuse osas iseäranis tundlik. Siiralt: ma ei vaadanud sellest telefonist ühtki sõnumit, pilti ega avanud märkmikku. Kuigi telefon oli minu käes, tundus see vargile minekuna, mingi rõveda nuhkimisena, lausa ebaseaduslikuna.

Kuid praegusajal tuleb mõnikord privaatsuse osas järeleandmisi teha, et elada turvalisemat elu. Pärast mõningaid kõhklusi avasin telefoniraamatu. Otsi ema, soovitas mu naine. Tõepoolest, selline number oli telefonis olemas. Helistasin ning seejärel hakkasid asjad kiiresti arenema. Järgmisel päeval rääkisin juba kaotatud telefoni omanikuga, kes oli liialdamata öeldes üliõnnelik.

Seega, esiteks, kunagi ei maksa kaotada lootust, ja teiseks, kui satute ise taolisse olukorda, siis tasub näha pisut vaeva, sest rõõm on mõlemapoolne.

Ühe helge loo tahtsin siia veel epiloogiks lisada. Poliitik Kristen Michal ütles veebruaris toonase majandus- ja taristuministrina riigikogu ees, et usub jumalasse ja parvlaevade õigeaegsesse valmimisse. Nüüd sattusin Hiiu Lehest lugema Reformierakonna juhiks pürgiva Michali sõnu, et “järgmise aasta suvel loodetavasti tundub jutt praamijärjekordadest samasugune lugu nagu meenutus talongide ajast”.

Jumal kaitsku optimiste ja humoriste!

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email