Saab pimedusest võitu valgus ja midagi jääb (1)

Olen mõelnud, rääkinud ja ka teinud oma lugusid aasta lõppemisest, kuuse koju toomisest, selle ehtimisest, soovide lausumisest ja laulmisest, valgest habemest, kümnest meetrist pakipaelast ja rohkemast hulgast paberist, millesse me kõik end mässime aasta viimasel kuul.

Juba eelnevalt öeldut silmas pidades teen seda kõike ise ka kaasa, jagan ja võtan vastu rõõmu, ehk kurbustki, teatava kohusetunde ja kummalise lootuse ootuse tundes, et kõik muutub natukene paremaks, kui mööduv aasta kätte andnud. Ja jälle jään mõttesse.

Mis on see jõulutunne, mis meid valdama peab või kas üldse peaks? Kus see on või kus ta end peidab, ehk kuhu see võib-olla isegi kadunud on? Kas tõesti kümnesse meetrisse pakipaela või kirjusse paberisse või ehk kuusepuu okste varju, mis kuskil metsas tähtede poole küündib, võib-olla usku?

Tahaks nii väga vahel uskuda seda lugu, kus ootusärevus viimase piirini mind käsi kokku suruma sundis ja sõnad “ta tulebki” tõeks muutusid. Tuli, oli, läks. Kordi ja kordi, kuni usk harjumuseks muutus. Mis on see aasta viimase kuu tunne? Sõbralikumad sõnad ja tänulikum pilk, saamise ja andmise rõõm tehtust. Mulle on see tänases päevas ehk selgemaks saanud. Ja see on see, et olen juba paarkümmend aastat jälle seda tunnet õppima pidanud, jah, õppima. Ja see ongi see tunne praegu, milles on väike hetk minu lapseeast.

See esimene päris tunne kestis ehk minu elu algusest kümme aastat. Siis sai üks päris lugu otsa ja nüüd kestab see kelleski ikka, juba vahelduvalt, paarkümmend aastat järgemööda, ühes veidi vanemas tüdrukus küll vähem ja väiksemas poisis pisut enam, loodetavalt veel aastat paar. Ja siis vahest tuleb kolmas lugu, mis selle kellegi jaoks on esimene, ja siis loodetavalt neljaski lugu, mis minu jaoks võib olla juba viimane.

Aasta lõpp on ilus aeg, nagu paljud teisedki hetked aastas. Tasub lihtsalt märgata, ehk ise vaevagi näha otsimise, leidmise ja andmise näol. Ja siis läheb ta jälle. Aga valgemaks hakkab minema, rõõm üllatusi saades jääb vargsi argipäeva ja aasta esimesi päevi ootame sellisena, et oleks juba tuba targu uue aasta esimese nädala lõpuks kenasti korda seatud.

Edasi on kõik juba kenam. Uskuge, nii lihtne see ongi.

Aarne Mägi, Kuressaare linna kodanik aastast 1966

Print Friendly, PDF & Email