Lastega kasvamise elutark õppetund (1)

“Jõulumõtisklust on just eriti hea kirjutada aastalõpu raginas, hetkel, mil oleks kui pika maratoni lõpusirge,” leiab näitleja ja Ugala teatri loominguline juht, saarlane Ott Aardam.

Kõikidel inimestel on veel sada asja, mis tuleb enne jõule ja aastalõppu ära teha, ja on selline tunne, et kui nüüd tehtud ei saa, siis ei saagi, mitte kunagi.

Mis ongi ju ühest küljest tore, et võlgadeta ja võimalikult murepuhtana edasi minna, ja eks selliste vahepeatuste üks mõte ju selles olegi, et oleks mingi võimalus ja ka kohustus teha oma elule taaskäivitus. Astuda igapäevarutiinist korraks välja ja vaadata oma aastale otsa. Vaadata üle oma suhted – elukaaslasega, lastega, kolleegidega, kõigi nendega, kes on ümber. Kas need suhted on kõik sellised, nagu me tahame, või on nad pigem sellised, nagu nad kujunenud on, olude sunnil, sest teha on palju ja aega on vähe.

Aga kõige keerulisem ongi see koht, kus pärast pühi algab taas argipäev, seesama rutiin, sest asju oma peas selgeks mõelda on ju hea ja lihtne, aga muudatust ellu viia hulga keerulisem.

Vanad mustrid hoiavad kinni sügavamalt, kui ette kujutadagi oskad. Teised näevad sind nii, nagu nad on sind harjunud nägema, ja nii, nagu nad tahavad sind näha.

Eks meil ole ju kõigil mingi ettekujutus sellest, kuidas keegi elama peaks, ja teinekord oleme me oma tões rohkem kinni kui selles, mis tegelikult toimub ja milline kellegi elu on. Võiks püüda kasvõi jõuluajal võtta inimesi nii, nagu lapsed seda teevad.

Olen kolme väikese lapse isa ja kõige selle unepuuduse ja olmesikerduste kõrval on lastega elades ja kasvades ehk kõige suurem rõõm ja õppetund selles, et nad võtavad sind vastu vahetult.

Nii siirast ja vahetut rõõmu ning kurbust jagavad sinuga ainult lapsed. Seda ei ole kerge täiskasvanute maailmas praktiseerida, aga võiks proovida. Kui see õnnestub, kasvõi hetkeks, muudab see olemise kergemaks, helgemaks endal ja ka kõigil teistel, kes ümbritsevad. Sest on ju jõulud ka ühe sünni ootus ja et Kristus tuli õrna ja väikese lapsena, pole päris juhuslik.

Rahulikke ja rõõmsaid pühi!

 P.S. Üks asi veel, mida võiks lastelt üle võtta. Lapsed ei põe ülearu, nad tegutsevad, mängivad autoga, siis teevad onni ja juba midagi kolmandat. Teevad seda, mis teeb rõõmsaks. Jah, võib ju öelda, et suurte inimeste elu pole mäng, kus saab ühe asja nurka visata ja teise järele haarata, kui tahtmine tuleb. Aga ülearu muretseda pole ka tervislik, nagunii ei tea me päris täpselt, mis oli, ja veel vähem seda, mis tuleb.

Print Friendly, PDF & Email