Jõuluootel (4)

21. detsembril korraldas Tornimäe rahvamaja jõulukontserdi “Unistus”, kus esinesid kõik taidlejate rühmad peale näiteringi. Lauldi ja tantsiti lasteaialastest kuni ansambli Aderkass eakateni välja. Üllatuskülalisena esines näitejuht Krista Kütt, saates klaveril tütar Loore laulu.

Lasteaialapsed olid kõige toredamad ja ehedamad. Üks mehepoeg üllatus keset tantsu saalitäiest rahvast nii, et unustas end vaatama. Ta ilme ja lapselik eneseunustus oli niivõrd armas ja liigutav, et tekitas kohe peo alguses meeldiva soojuse hinge. Just seesama poiss tuletas mulle meelde mu oma lapsepõlve jõulud.

Siis tehti kõik kodus ise. Vanaema, kes oli olnud sakste kokk, keetis kodus koorekomme. Küllap olid need praeguste lehmakommide kauged eellased. Ma ei mäleta suurt muud kui seda, et suur plaat ühtlase beeži massiga võeti ahjust välja ja pandi kotta tahenema ning kui oli paras aeg, siis lõikas vanaema selle massi ruuduliseks, kommide suuruseks ja need tõsteti ükshaaval pannilt ära. Minul ei ole nende kommide maik enam meeles, aga õde ütles, et olid kangesti head.

Isa tegi tavaliselt linnaseõlut, aga ma ei tea, miks nad hakkasid vanaemaga ükskord enne jõule võidu õlut tegema. Vanaema kõrvetas leiba ahjus nii, et sinist suitsu oli maja täis. Mõni tükk trehvas ikka liiga palju palavust saama, aga vanaema arvas, et sellest pole häda, kõhurohuks just paras. Magusaks õlle ja piparkookide sisse keedeti suhkrupeete. Küll see keedulõhn oli minu meelest vastik.

Siga tapeti ära ja vanaema puhastas sooled vorsti jaoks. Verivorstid olid väga head. Eriti hea maitse andsid makipudrule lisatud kõrneks praetud pekk ja pune. Muidu ma tanguputru ei söönud, aga makipuder oli hea.

Piparkookide tegemiseks toodi naabriperest lihamasina otsik. Taigen pandi masinasse ja siis tuli läbi otsiku selline triibuline lint, mis lõigati nii 3–5 cm pikkusteks tükkideks ja pandi panniga ahju. Nii häid kooke praegusel ajal enam ei ole. See on meie ühine arvamus lapsepõlve naabritüdrukust sõbrannaga.

Nojah, vanaema kõrvetas oma leibu, keetis kadakavett ja tegi maltoosaõlut. Papa naeris, et vanaema teeb omale jõuluks leivakoorukese palavat. Vanaema pani oma märjukese piimanõuga kööki külmemasse nurka ja sinna see jäi, sest joodi ikka papa tehtud odraõlut. Eks ta vahetevahel riputas sinna pisut suhkrut juurde.

Pühad olid möödas ja uus aastagi alanud, kui meile juhtus äkki üks naabriküla mees. Muidugi küsis ta kohe õlle järgi, aga seda polnud enam kuskilt võtta. Siis meenus papale vanaema nirr ja et tüütust külalisest lahti saada, pakkus seda. Arvas, et nii kui ta seda suhu võtab, läheb otsemaid vandudes uksest õue. Juhtus aga hoopis teisiti. Mida kauem vanamees seda märga imes, seda joomasemaks ta jäi. Muudkui ajas juttu ega teinud kojuminekust enam väljagi.

Papa läks teise tuppa magama ja pani köögivahelise ukse kinni. Sassa oli parasjagu joomane ja norutas laua ääres. Vanaema tegi asja lauta ja me emaga läksime pimedasse elutuppa. Meil oli diivan, kust padjad sai ära võtta. Ema peitis mind kõigepealt diivani ja seina vahele ja tõstis padjad ette ning siis kükitas ise kolmanda padja taha. Seal pimedas toas vastu jahedat põrandat oli paras õudne ja külm hakkas ka veel. Mulle hakkas kõigest sellest nutt peale tükkima, aga ära ei tohtinud minna, sest kui Sassa näeb, et inimesed liiguvad, siis ta ei mõtlegi minema hakata.

Sassa oli tukkuma jäänud, ärkas äkki ja ütles, et ah nüüd on nad kuradid kõik kodust minema ka veel läinud. Ohkas, võttis oma mütsi, kindad ja läks minema. Vanaema tuli laudast tuppa ja ütles, et lolli joomase inimese pärast jää ööseks lauta lehma alla ja külma ennast surnuks. Papa, kes magama oli teinud, aga kuulis kõike, tuli välja ja hakkas asja uurima, miks see Sassa äkki nii hirmus purju jäi. Selgus, et vanaema “levakoorukse palav” oli vahepeal nii kangeks käärinud, et hakkaski pähe. Papa imestas kangesti, aga vanaema arvas, et papa linnaseõlu polnudki nii vali kui tema märg – et kuhu tilk kukub, sinna kärn kargab.

Olen mõnel aastal püüdnud teha samu toite, mis minu lapsepõlves tehti, kuid verivorste on nii mitut liiki pidevalt müügil, et see ei tasu ennast ära. Sel aastal tegin pisut piparkooke, aga nagu paljud teisedki vanaemad räägivad, ei ole piparkookidel enam laste seas minekut. Liiga palju liiga head on pidevalt saada.

Täpselt sama on kingitustega. Pole enam midagi kinkida. Vanemad paluvad, et ärge jumalapärast mänguasju tooge, need ei mahu enam kusagile ära. Mida sa hing väikelapsele ikka kingid? Vanaema koob sokid, aga ka neid on poes igasuguseid, küll termo ja muidu ilusa mustri ja värviga. Ei olnud see elu kerge lapsena ja vanaemana pole see põrmugi lihtsam.

Ilusaid jõule ja palju säravaid mõtteid kinkide ostmisel!

Ingrid Holm

Print Friendly, PDF & Email