LUGEJA KIRI

Kukkusin linnas libedal kõnniteel ja murdsin käeluu. Tööandja ütleb, et see ei ole tööõnnetus, sest see ei juhtunud meie ettevõtte territooriumil.

Vastab Rein Reisberg, tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:

Linnas kõnniteel juhtunud õnnetus on tööõnnetus sõltuvalt sellest, miks töötaja seal kõndis. Kui ta täitis seal oma igapäevaseid tööülesandeid, näiteks postiljonina, siis on ilmselgelt tegu tööõnnetusega. Samuti on tegemist tööõnnetusega juhul, kui näiteks igapäevaselt kontoris töötav sekretär sai tööülesande osta kontori jõulukuusele ehteid ja õnnetus juhtus ajal, mil ta kõndis kauplusse ehteid ostma. Siinjuures ei oma tähtsust, mis esmapilgul tundub õnnetuse põhjusena – libe hooldamata kõnnitee, talvetingimusteks liiga libeda tallaga jalanõud, tähelepanu hajumine telefoniga rääkimise tõttu või töötaja kiirustamine. Tegu on ikkagi tööõnnetusega ja põhjused selguvad uurimise käigus.

Kuid on ka olukordi, kus kõnniteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks. Teel kodunt tööle ja töölt koju juhtunud õnnetus ei ole tööõnnetus. Sellekohane muudatus tehti töötervishoiu ja tööohutuse seaduses juba aastal 2003. Samuti ei loeta tööõnnetuseks kukkumist kõnniteel, kui see juhtus tööaja hulka mitte arvataval lõunavaheajal, näiteks teel oma ettevõttest eemal asuvasse söögikohta.

Kui tööandjani jõuab teave töötaja kukkumisest kõnniteel, siis tuleb välja selgitada õnnetuse asjaolud. Kui asjaoludest ilmneb, et tegemist oli tööõnnetusega, peab tööandja vormistama raporti. Kui ilmneb, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, koostab tööandja akti, milles kirjeldab õnnetusjuhtumi asjaolusid vabas vormis ja esitab uurimise lõpetamise põhjuse. Sõltumata sellest, kas koostatakse raport või akt, tuleb see esitada nii kannatanule kui ka tööinspektsioonile.

Print Friendly, PDF & Email