Heategu ja viletsus

oliver parrest“Üldise arusaama kohaselt on heategevuse mõte aidata kedagi hädalist, ilma et aitaja ise sest aitamisest kasu saaks peale soojuse südamesse,” kirjutab Oliver Parrest. “Kas heategevuse mõte on tuua hädalisele võimalikult palju kasu või pigem tegutseda võimalikult isetult?”

Need meie seast, kes on head, on täitnud mõnda rahakogumiskasti suurtes poodides. Nõnda on nad aidanud loomi, lapsi või veel kedagi, ilma et nad oleks midagi vastu saanud. Ilma et näeksid oma silmaga abivajaja tänulikkust. Võib-olla isegi ilma, et keegi oleks nende heategu pealt näinud. See on pagana isetu tegu, millest on kasu selle summa võrra, millega nad kasti täitsid. See kvalifitseerub heateoks igas mõttes.

Erakordselt häid on vähe

Samuti head inimesed – aga natuke vähem – teavad, kus asub Kuressaares MTÜ Meelespea heategevuskaltsukas ning käivad sealt vahel midagi ostmas. Meelespea müügitulu läheb Saaremaa paljulapseliste perede toetuseks.

Kusagil seal headuse piirkonnas on ka inimesed, kes käivad verd andmas ja võtavad vastu näiteks šokolaaditahvli või võtmehoidja või kruusi.

Noist kolmest punktist võib ehitada väikese headuse mõõtmise skaala: ühes otsas annavad erakordselt head inimesed endast ära ilma mitte kui midagi saamata, teises otsas annavad inimesed natukene ja saavad vastu rohkem. Ilmekas näide: poest ostetud uued lauanõud on reeglina viletsad, ilmetud ja maksavad raha, samal ajal kui Meelespeast saab väga odavalt nõusid, mis on tehtud enne, kui hakati tootma viletsaid ja ilmetuid nõusid. See on selgelt ostjale kasulik tehing.

Nüüd mõistame, et erakordselt häid inimesi on väga vähe ja keskpärase headuse astmega inimesi väga palju. Seega peab kõige rohkem toimuma niisuguseid tehinguid, mida on valmis tegema just keskpäraselt head inimesed. Ning neist rohkematest tehingutest jõuab abivajajateni kokku rohkem raha.

Heategevus pole naljaasi

See kõik ühte lihtlausesse panduna näib üsna mõistusevastane: paremad inimesed teevad kamba peale kokku vähem head kui normaalsed.

Aga mõistusevastasus alles tuleb. Nii suure, väikese, ühekordse kui ka püsiva toetuse andmine on võrdlemisi väike ohver, samal ajal kui toetuste kogumine, jagamine ja kõige vahepealse organiseerimine on meeletult suur panus.

Heategevusmüük paljulapseliste perede toetuseks peab toimuma ruumis, mis tuleb leida ja üürile võtta. Seda peab tegema juriidiline kehand, millele saaks arveid esitada, need peab ka maksma ning kõigele lisaks raamatupidamise ja aruandlusega tegelema; keegi peab leti taga istuma ja klientide vastu kena olema… See kõik ei ole mingi naljaasi.

Pole alust ka oletada, et rahakogumiskastide, “Jõulutunneli” vms korraldamisega kaasneb vähem vaeva. Vaevanägijaiks on ikka iseäranis erakordselt head inimesed.

Maailmas on teinekord juhtunud, et heategevus toob selle korraldajale majanduslikku tulu. Vahel koguni sedasi, et heategeva organisatsiooni personal saab rikkaks. See tekitab inimestes tunde: ärikad maskeerivad end heategijaiks ja see jama tuleks kiiremas korras lõpetada.

Kui aga miski on tulus, peaks see levinud olema. Ometi ei ole kasuliku äriplaaniga heategijaid näha – head äri ja head heategevust on ju korraga väga raske teha.

Print Friendly, PDF & Email