Kuidas huvi maaelu vastu rahaks teha?

agroturism“Kui paarkümmend aastat tagasi oli igal lapsel maavanaema, siis praegu on lehma või kana nägemine enamikule linnainimestele suur sündmus,” kirjutas sellenädalane Maaleht, kelle hinnangul on agroturism Eestis jalad alla saanud. Kas sama leiavad ka Saaremaa talunikud ja turismi alal tegutsejad?

Ergo Oolupi arvates tuleb juhina näha ennekõike võimalusi. IRINA MÄGI

Ergo Oolup, MTÜ Visit Saaremaa tegevjuht:

Mujal maailmas on agroturism täiesti toimiv valdkond. See on ülemaailmne trend – tutvuda kohalike inimeste elu, töö ja tegemistega. Mesinikuna olen ka ise niimoodi külas käinud. Usun, et ka meie inimestel on huvi ja soov oma lastele näidata, et piim ja mesi ei tule poest.

Kuidas panna sellised külastused raha sisse tooma – just see on küsimus. Ressurssi selleks on vähe, sest talunik ise peab ju tööd tegema – põldu kündma või loomadele sööta ette vedama. Bussitäie rahva saabumine tähendab aga seda, et nendega tegelemiseks tuleb aega võtta: neid oodata, vastu võtta, suhelda, oma talu näidata. Kuna selline ekskursioon ei piirdu kümne minutiga, jääb mingi töö külastajatega tegelemise tõttu pooleli või tegemata.

Inimesed tahaksid külastada talusid siis, kui seal midagi näha on, midagi tehakse. Enamasti on siis aga kõige kiirem tööaeg.

Leian, et praegu on agroturismiga tegelemine maal tegutsevale ettevõtjale pigem risk – ta pigem kaotab sellega, kui võidab.

Kuna maaelu paistab inimesi aga huvitavat, võiks olemasolevat potentsiaali tulevikus tõesti rohkem kasutada. See võtab aega. Tuleb ju enne hoolega läbi mõelda, kuidas nutikalt tegutseda ja kui palju panustada.

Andrus sepp_008Andrus Sepp, Lääne-Saare vallas Laadjala külas asuva Metsa Johani talu peremees:

Huvi maa­elu ja agroturismi vastu on linnainimestel kindlasti, seda võis näha ka avatud talude päeval. Küsimus on selles, et me ei oska seda huvi rahaks teha. Kuidas me sellest kasu saaksime, kui meid, maainimesi, käiakse vaatamas nagu muuseumieksponaate? Kuidas oma võimalusi ja külastajate huvi rahaks teha, selle kohta on meil teadmisi väga vähe.

Kui ma agroturismiga äri teha ei oska, siis ma pole selle valdkonnaga tegelemisest huvitatud. Kord aastas võin kampaania korras heategevust teha, aga mitte regulaarselt või lausa iga päev.

Kindlasti on võimalik talutooteid müüa, aga see on keeruline. Avatud talude päev on üks päev aastas, see ei toida meid terve aasta.

Pigem arvan, et Saaremaa kontekstis võiks meil poodides olla eraldi Saaremaa toodete riiul – et meie toodang teiste hulka ära ei kaoks.

heidi-hanso-uusHeidi Hanso, Pöide vallas Sundimetsa külas asuva Pajuvärava talu perenaine:

Agroturism on kindlasti tõusev trend. Võin seda väita oma kogemuste põhjal nii mu eelmises kodus Tõnu talus selle väga paljude loomadega kui ka praeguses kodus Pajuvärava talus. Inimestele pakuvad loomad suurt huvi. On ju ka saade “Meie pere ja muud loomad” omamoodi agroturism – televiisori kaudu.

Minu kogemus ütleb, et väga paljud tahavad meenutada oma lapsepõlve. Et “meie kodus oli 40 aastat tagasi samamoodi” või “meie alustasime oma kodu ülesehitamist samamoodi”. Ja kes ise ei ole maal elanud, tahab seda väga kogeda.

Saaremaal oleks võimalusi agroturismiga tegeleda küll, aga neid ei osata ära kasutada. Veel ei osata. Inimene, kes elab maal, ei mõtle oma kodust kui vaatamisväärsusest, sest see ei tundu realistlik. On ju eluaeg niimoodi elatud – miks see peaks kellelegi huvi pakkuma? Samas on see huvi linnainimestes olemas. Ja ka teistes maainimestes.

Olen avatud talude päevade kontseptsiooni propageerinud, osalesime selles ettevõtmises Tõnu taluga. Tõenäoliselt olen oma Pajuvärava taluga kindel osaline.

Mis seal salata, minugi suurem plaan on, kui seda peent sõna kasutada, agroturism. See on üks asi, millega Pajuvärava talu kindlasti tegelema hakkab. Mina ei põe – näitan maaelu täpselt sellisena, nagu see on. Kui on toad segamini ja pliit must, siis nii on. Ehedus on see, mida inimesed vajavad.

Seda, kui inimesed maaelu nüansse ei tea, ei saa neile pahaks panna. Mida mina tean arvutitest ja programmeerimisest, kui ma ei ole progeja. Miks peaks siis linnainimene teadma maa­elu detaile, kui tal sellega kokkupuudet pole? Kitsel ja lambal võiks muidugi vahet teha.

helena-erikHelena Erik, Muhus Nautse külas asuva Laasu talu perenaine:

Agroturismi jaoks Saare maakonnal potentsiaali on, aga see on kahe otsaga asi – teinekord see raiskab rohkem aega, kui asi väärt on. Kui inimesed tulevad, pead ju nendega suhtlema ja see tähendab, et kõik muud tööd peavad katki jääma. Kokkuvõttes võib see pigem halvasti mõjuda.

Kui see siiski ette võtta, peaks talus olema inimene, kelle ülesanne ongi külalistega tegelda.

Kuigi meie talus saavad inimesed loomade-lindudega tutvuda, ei pea me end agroturismiga tegelejaiks. Pigem nimetame oma talu turismitaluks – lauta ja põllu peale me inimesi ei kutsu.

Meil läheb hästi – külastajaid jätkub. Meie talu on ju avatud lühikest aega aastas, keset suve, kui rahvas liigub. Aastaringselt külastatavaks me oma talu muuta ei soovi. Meie talus elavad ju eksootilised loomad-linnud ning soojustatud ruumidesse veterinaarianõuded külastajaid tuua ei luba.

Seda, et eestlased on maa­elust võõrdunud, ma kindlasti ei usu. Minu meelest on nad väga teadlikud – nii linna- kui ka maainimesed.

HEAD JA PAREMAT: Kastitäie Rautsi talu värsket kraami tõi Aarne Põri reede hommikul Mosaiigi kohviku kööki. MAANUS MASING

Aarne Põri, Orissaare vallas Võhma külas asuva Rautsi talu peremees:

Kindlasti on agroturism Eestis tõusuteel. On ju elu nii linnastunud ja maaelu jääb aina kaugemaks. Siiski on neid, kes tahavad ka oma järeltulevale põlvele näidata, mida me sööme või kuidas miski kasvab.

Seda võib võrrelda suvilates suvise kassi pidamisega – nii kaua seda tehakse, kui ta on väike ja ilus ega tekita kohustusi. Samamoodi on aborigeenset elu kena vaadata, kuni sa ise ei pea selle elu sisse minema. Eemalt vaadates võib aga tasapisi huvi tekkida. Mine tea, võib-olla mingi aja pärast hakatakse maale tagasi kolima ja ise maal midagi tegema. Näha on, et noori tuleb tasapisi peale. See võiks nõnda jätkuda, sest muidu läheb lõhe maa ja linna vahel järjest suuremaks.

Osalesime küll avatud talude päevadel, aga lausa turismiga on taimekasvatustalus raske tegeleda. Loomapidamine on inimeste jaoks natuke köitvam.

Üks töö, millega kiputakse naisi-lapsi hirmutama, on rohimine. Kui panen mõne turisti rohima, võib ta kogemata välja rohida just selle kultuuri, mida me kasvatada tahame. Või peab tal pidevalt keegi kõrval olema, kes juhendab.

Pealegi peaks turistide vastuvõtmiseks olema tööl inimene, kes külastajatega suhtleb ja tegeleb.

Avatud talude päeval jagasime need ülesanded mitme vahel. Peremehena leian, et paberimajandust ja suhtlemist on juba praegu nii palju, et vahel on keeruline oma aega jagada. Pigem võiks korraldada rohkem nn lahtiste uste päevi – neid on siiamaani tehtud ka –, kus inimesed saaksid vaadata, kuidas ühe või teise kultuuri kasvatamine välja näeb.

Print Friendly, PDF & Email