Teadlased uurisid loomade heaolu vabapidamisega lautades  

Kümnes Eesti vabapidamisega külmlaudas loomade heaoluga seotud probleeme uurinud Eesti maaülikooli teadlased osutavad oma töös mitmele kitsas­kohale ja annavad soovitusi kehtiva veiste pidamise määruse täiendamiseks.

Teadlased leiavad, et senisest rohkem tuleks loomapidajatele selgitada heaolu seoseid looma tervise ja produktiivsusega. Looma ja loomapidaja omavaheline hea suhtlus on aluseks, et loom tunneb ennast mugavalt ja tunneb minimaalselt stressi. Uuringu autorid soovitavad maa­eluministeeriumil edaspidi korraldada veisekasvatajatele vastavaid koolitusi.

Üldine hinnang heaolule külastatud vabapidamisega veiselautades oli rahuldav, kuid välja toodi viis olulisemat heaoluga seotud riski: toitumus (liialt palju kõhnu lehmi), nahaprobleemide esinemine, lonkamine, ebapiisav jootmisseadmete arv ja asemete ebamugavus (liialt pikk lamama heitmise aeg).

Rangema kontrolli all peaks olema söötmisalane nõustamine, sest looma kehv söötmine on vastuvõetamatu. Edaspidi võiks loomaga vahetult kokku puutuv isik olla läbinud toitumushinde määramise koolituse.

Asemed ja nende piirded tuleb disainida vastavalt looma mõõtmetele. Katkiseid, kõverdunud piiretega või kahjustatud kummimatiga asemeid ei loeta kasutatavate asemete hulka. Suhteliselt sageli täheldati farmikülastuste käigus ebapiisavat juurdepääsu puhtale joogiveele.

Silma hakkasid nahaprobleemid, eriti kanna piirkonnas, tagakehal ja kaelal. Probleemid on ilmselt tingitud ebamugavusest lamamisel, ka võivad metallpiirded paikneda liialt madalal, eriti söödafrondi juures. Kui lehma kaela piirkonnas esineb sageli karvadeta piirkondi, on see olukord ebanormaalne.

Suur mure piimakarjakasvatuses on loomade lonkamine. Soovitav on koolitada karjakuid ja õpetada neile, kuidas probleemi avastamisel tegutseda.

Mitmes külastatud farmis täheldati, et lehmad näivad tüdinud või passiivsed. See viitab vajadusele rikastada lehmade igapäevast elukeskkonda (sügamishari) või tagada neile võimaluse korral pääsemine õue­alale vähemalt mingil osal aastast.