Saarel Einsteine jagub, nad tuleb vaid üles leida (2)

KASU KAHEPOOLNE: Andekate lastega tegelemine arendab õpetaja Inge Vahteri kinnitusel ka teda ennast. MAANUS MASING

KASU KAHEPOOLNE: Andekate lastega tegelemine arendab õpetaja Inge Vahteri kinnitusel ka teda ennast.
MAANUS MASING

Sarnaselt õpiraskustega lapsega vajab ka andekas laps teistsugust lähenemist. Seaduse silmis ongi andekad lapsed ametlikult haridusliku erivajadusega. Saaremaal suunatakse laste andekus olümpiaadidesse ja uurimistöödesse.

Hiljuti lõppenud Saaremaa miniteaduspäevad näitasid selgelt, et andekate laste kasvulava on täiesti olemas. Saarlased noppisid laureaaditiitleid ja esitasid huvitavaid töid. Sarnaseid näiteid võib lähiminevikust tuua veelgi – saarlased on pälvinud rahvusvahelisi auhindu ning on ka neid andekaid õpilasi, kes teevad kaks klassikursust ühe aastaga.

“Nad on minustki targemad,” kinnitab Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Inge Vahter, rääkides bioloogiahuvilistest põhikooliealistest õpilastest. See ei ole kõrgelt tunnustatud andekate lastega töötava pedagoogi suust pelgalt sõnakõlks. Nii ongi. Mõni noor inimene on teinud kooli ajal uurimistöid, mis annavad ka vanematele tegijatele silmad ette.

Andeka lapse “diagnoos” on lihtsustatult öeldes hea peaga uudishimulik ja töökas noor inimene. Andekate laste jaoks on riiklikus õppekavas kirja pandud pädevused pahatihti liiga kerged saavutada ning seetõttu võib vajalik olla koostada neile individuaalne õppekava, mis sisaldab tavalisest kõrgemaid nõudeid.

Saarte Hääl rääkis mitme Saaremaa haridusinimesega, ent kõik tunnistasid, et vähemalt suuremates koolides pole ühelegi õpilasele eraldi õppekava koostatud. Seda asendavad needsamad olümpiaadid ja uurimistööd.

Samas pole saladus, et lapsevanema või õpetaja vale suhtumine võib andekalt lapselt võtta igasuguse õpiisu ja motivatsiooni. Halvemal juhul lõpeb kõik korraliku vaimse traumaga.

Väga palju edulugusid bioloogias on suuresti just SÜG-i õpetaja Inge Vahteri töö vili. “See on minu kiiks. Ma tegelen andekate lastega isegi ehk liiga palju,” tunnistab põhikooliastmes bioloogiat õpetav Vahter. “See arendab ka mind ennast.”

Ta ütleb, et andekus hakkab vähemalt bioloogias esile tulema juba põhikooli esimestel aastatel. Kuid mitte kõigil. Viiendas klassis on üldiselt veel kõik õpilased aktiivsed ja tõstavad tunnis kätt. Samas ei ole see iseenesest mingi näitaja. “Mitte alati pole andekas see laps, kes viitele õpib ja tunnis hoolsasti kätt tõstab,” kinnitab Vahter.

Tema jaoks on oluline tunnusmärk näiteks see, kui laps esitab küsimusi, vaidleb ja on energiline. Samuti hea huumorimeelega, suhtlemisaldis.

Andekale lapsele ei saa Vahteri sõnul öelda, et asjad on nii, kuna õpik ütleb nii. “Talle tuleb asi korralikult ära seletada,” teab Vahter. Samuti ei tohi öelda, et ära päri või “ma ei tea”. Kui ei tea, siis tuleb lubada asi välja uurida ja seda ka teha.

Õpetaja ütleb, et on ka ette tulnud, et noored leiavad õpikust isegi vigu. Seda lihtsal põhjusel: nad teavad teemast juba rohkem.

Koostöö saabki Vahteri sõnul alata siis, kui õpetaja mõistab õpilase andekust ning kui õpetajal on õpilasega hea läbisaamine ja mõistmine.

Eraldi õppekava Vahter kellegi puhul kasutanud ei ole. Ta usub, et olümpiaadidest-uurimistöödest piisab täiesti. Samas kinnitab ta, et kui näeb, et antud ülesanded õpilast liialt koormavad, tuleb teha valik. Ei pea alati tegema nii uurimistööd kui ka käima olümpiaadil. Saab teha kordamööda, erinevatel aastatel.

Õpetaja Vahter ütleb, et bioloogia on põhikoolis üks raskemaid aineid üldse. Seda just materjali mahu poolest. “Bioloogia ei ole vaid lilled ja liblikad,” muigab Vahter. Arvestades, et olümpiaadidel osalejad peavad osaliselt teadma ka näiteks klass eespool õpitavaid asju, on koormused ikka väga suured.

Inge Vahter ütleb, et vahel tuleb andekat last märgates teda tasapisi suunata ja ergutada ning sugugi mitte kõik andekad ei ole kohe hirmus teotahtelised. Juhul kui andekas laps on näiteks üksi keskmisest nõrgemas klassis, sulab ta massi ja saab keskmike seas lihtsalt läbi.

“Kui teda ei avastata, siis tema anne kaobki,” räägib Vahter. “Kahjuks paljud andekad lasevad n-ö liugu. Tunnis jääb neile palju meelde, kodus saab seetõttu muude asjadega tegeleda ja õppida polegi eriti vaja.”

Vahter toonitab veel kord, et andekat last tuleb märgata ja toetada. Tähelepanematusega võidakse lapsele karuteene osutada. “Mul on olnud see õnn ja rõõm tegeleda andekate lastega,” tunnistab Inge Vahter.

Sundimist ei ole

SÜG-i õppealajuhataja Marek Schapeli sõnul ei saa ühtegi last sundida olümpiaadidel osalema. Ei sunnita ka, sest sellest head nahka ei tule. Lapsed on tänapäeval ka ise teadlikumad ja ütlevad, kui ei taha kuskil osaleda.

Kord juba “olümpiaadiree” peale saanud lapsed üldjuhul sinna ka jäävad. Esimene suurem olümpiaadi moodi üritus on kuuenda klassi laste õpioskuste olümpiaad. SÜG-is õpioskuste olümpiaadile minejatega tegelev õpetaja ja psühholoog Mia Rand tunnistab, et tavaliselt käivad kuuendas klassis tema käe all alustanud noored edukalt olümpiaadidel ka gümnaasiumis.

luup_kajaÖeldakse, et andekate laste tähelepanuta jätmine võib koolides tekitada probleemseid lapsi. Õpilasel hakkab tunnis igav ja kõrvalised tegevused muutuvad tema jaoks olulisemaks. “Talle hakkabki külge lollitajaroll,” ütleb Kuressaare gümnaasiumi psühholoog Kaja Puck (pildil). See omakorda paneb õpetaja temasse teistmoodi suhtuma ning tekitab õpilases trotsi ja protesti. Puck lisab, et kui õpilane võtab endale sellise rolli, ei teki tal ka õpiharjumust ja kaob motivatsioon.

Ta toob näiteid andekate ja hiljem kuulsaks saanud inimeste kohta, kelle päevikud olid punased  märkustest. Kasvõi Albert Einstein, kes olla põhikoolis olnud suisa lootusetu.

Teistmoodi tähelepanuta jätmine on see, kui andekusele antakse hinnang vaid ühe omaduse või oskuse põhjal. “Kui laps joonistab teistmoodi kuusepuu, kui õpetaja eeldab, siis ongi juba jama lahti,” toob ta ühe näite. Niikaua, kui õpetaja õpetab vaid õpikust, õppekavast ja faktikesksusest kramplikult kinni hoides, on andeka lapse areng lootusetu. Ande äratundmine eeldab Pucki sõnul õpetaja puhul raamidest ja oma ainest väljamõtlemist.

Andekust tuleb aidata

Puck on kindel, et iga laps on milleski andekas. See andekus tuleb üles leida. Kindlasti ei tasu kõigilt oodata akadeemilist andekust, mõni laps võib olla hoopiski sotsiaalselt andekas – hea suhtleja ja esineja. Samamoodi võib ilmneda andekus sportimises. “Ei ole nii, et andekus on vaid see, kui koolis hästi läheb,” kinnitab ta.

Üks pärssiv asjaolu andeka lapse jaoks on liigne nõudlikkus, seda nii koolis kui ka kodus. Pole saladus, et väga paljud lapsevanemad suunavad oma lapsi lisaks koolile lugematutesse huviringidesse ja seetõttu venivad lapse tööpäevad pikemaks kui täiskasvanutel. Pahatihti püüab lapsevanem lapse kaudu ellu viia ka oma täitumata jäänud unistusi. Siia võiks veel lisada tänapäeval nii tavalise “naabrist parem” suhtumise. Käib võistlus, kelle laps on edukaim, aktiivseim, andekaim jne.

Samamoodi nõutakse vahel liiga palju ka koolis. Näiteks on andekal lapsel vaja mängida nii pilli, laulda, teha sporti kui ka esineda edukalt mitmetel olümpiaadidel. Kui osapooled koostööd ei tee, siis tekitatakse lapsele sellega lihtsalt trauma ning oma andekuse tõttu pigem kiituse ärateeninud laps istub kodus diivanil ja valab kibedaid pisaraid.

Inge Vahter ütleb samal teemal arutledes, et neil on koolis omavahelised suhted õnneks paigas ja tehakse valikuid.

Kaja Puck ütleb, et ka tema poole on pöördunud õpilased, kes räägivad, kuidas nad lihtsalt ei jaksa. Nõudmised ja ootused on liiga suured. Hea näide on alles hiljuti riiklikus meedias ilmunud ühe Tallinna eliitkooli õpilase ülestunnistus, et sealsetes koolides on liigsetest ootustest ja kohustustest tuleneva depressiooni tõttu alkoholi või suisa narkootikumide kasutamine mitte eriti ebatavaline käitumine.

Print Friendly, PDF & Email