KOLM ANDEKAT LUGU

Tunnis tasub tähele panna

Lümanda põhikooli ja eelmisel aastal ka SÜG-i lõpetanud Hardo Niit oli pigem selline multimees. Õppis gümnaasiumis hõbemedali vääriliselt, kuid noppis medaleid ka Eesti tasemel purjetades. Jõudis kõike.

Hardo sõnul hakkas ta üsna varakult aru saama sellest, et reaalained istuvad talle paremini ja nendele pööras ta siis teadlikult ka rohkem tähelepanu. Etteruttavalt võib öelda, et nüüd juba kroonuski käinud Hardo õpib Tartu ülikoolis matemaatilist statistikat.

Edu võtmeks peab ta ise seda, et leidis kiiresti seoseid ja suutis asju meeles pidada. Töökust oleks võinud vahes rohkemgi ilmutada. “Mulle piisas tihtilugu sellest, et panin tunnis hästi tähele, mida õpetaja rääkis,” arvab ta. Õhtul kontrolltööks valmistudes õpikut sirvides tuli teema juba üsna tuttav ette.

Niisama igavlema ei jäänud ta ka tundides, kus asjad tema jaoks liiga lihtsad olid. “Uurisin õpikust mingi teema kohta edasi või üritasin mõnda ülesannet lisaks lahendada,” meenutab ta.

Hardo sõnul oli paar asja veel, mis tema heas arengus ta enda arvates oma rolli mängisid. Esiteks vanemad, kes poisiga lauamänge mängisid ja talle mitmesuguseid ülesandeid lahendada andsid. Kusjuures vastust ei öeldud kunagi ette, pigem vihjati või suunati. Juba väiksena jäid talle meelde igasugused aastaarvud ja kuupäevad. Memoriini-nimelises mängus vanematest talle eriti vastaseid ei olnud.

Teiseks oluliseks asjaks peab ta seda, et õppis väikeses Lümanda koolis. “Meid oli klassis üheksa,” meenutab ta. Tänu sellele oli õpetajal rohkem aega ennast igaühele pühendada ja ka lärm klassis ei läinud Hardo sõnul liialt suureks.

Ta räägib, et õppetöös tal tegelikult otseselt väga erilisi tulemusi ei olnudki. Reaalainete ja bioloogiaolümpiaadidel oli ta viie-kuue seas. Omamoodi saavutus on tema arvates üle-eestilisel Känguru matemaatikavõistlusel esisaja hulka jõudmine, parematel aastatel 20. ja 30. koha vahele. Osalejaid oli seal ju ligi 3500.

Lisaks õppimisele oli Hardo edukas ka spordis. Medaleid on tal ette näidata Eestis mitmes paadiklassis ja maakondlikelt kergejõustikuvõistlustelt.Lümandast linnas purjetamistrennis käimine võib tunduda üsna keeruline, kuid Hardo sõnul polnud hullu: liinibussiga linna, tagasi tõi isa.

“Eks ma rõhusin rohkem spordile, et seal midagi saavutada. Õppimisega vaatasin, et koolis oleksid head tulemused ja mõnel olümpiaadil suudaks ikka kõrgematele kohtadele jõuda,” meenutab Hardo. Gümnaasiumis nägi ta esimesel aastal, et sport võtab enamiku ajast ja pühendaski ennast sellele. Aineolümpiaadidel käimine hakkas tahaplaanile jääma.

Õppimisest sai tal isu täis ükskord hoopiski huvitaval põhjusel. Nimelt siis, kui 11. klassis oli vaja SÜG-i traditsiooniliseks kabareeks valmistuda. “Proovid kestsid tihtilugu hiliste tundideni ning pärast koju minna ja hakata veel kontrolltöödeks valmistuma oli ikka korralik katsumus,” räägib Hardo.


Kaks klassi ühe aastaga

luup_kertuKertu Leesma arvab, et õppimine pole tema jaoks kunagi probleem olnud. Tuleb vaid ennast motiveerida, kätte võtta ja eesmärgini jõuda. Ta teab seda üsna hästi, sest on Saaremaal üks väheseid, kes tegi gümnaasiumiastmes kaks klassi ühe aastaga. Tulemuseks muidugi gümnaasiumi lõpetamine. Kuldmedaliga.

Kertu suisa uskumatu lugu sai alguse sellest, et ta läks KG-st Belgiasse vahetusõpilaseks. Eestis läksid tema klassikaaslased samal ajal 11. klassi. Belgias oldud vahetusaasta jooksul mõtles ta tihti, mis siis edasi saab, kui ta Eestisse naaseb, kas minna 11. või 12. klassi. Veel kaks aastat gümnaasiumis käia tundus nagu ajaraiskamisena.

Kertu sõnul andis ka KG talle valiku tegemisel täieliku vabaduse. Õppealajuhataja Maidu Varik olla siiski hoiatanud, et seni vaid viitele õppimine võib nüüd lõppeda ja ka eksamitulemused võivad eesootava koormuse tõttu kannatada. “Tundsin tol hetkel, et mis neist hinnetest ikka, eluaeg ju endale õpitud,” meenutab nüüdne psühholoogiatudeng Kertu. Teda toetasid ka kõik aineõpetajad, kes rääkisid, kuidas ja mida teha.

Pärast aastat Belgias kunstigümnaasiumis, mis oli tema sõnul selline “pehmemate” ainete ja flaami keele omandamine, oli tal õppimistahe suur. “Ajus ruumi jätkus,” naerab Kertu.

Kooliskäimine nägi välja nii, et ta õppis koos klassiga 12. klassi materjali. Samal ajal kui 11. klassi asjad tuli ära õiendada pärast tunde. Lihtsamaks tegi asja see, et paljud ained ongi vaid 11. klassini ja kõikides õppeainetes ei ole vaja suurt järjepidevust. Ehk siis ei takista see, millises järjekorras õpid.

“Kui minu klassil koolipäev läbi sai, siis mina istusin koolimajas kella nelja või viieni,” meenutab ta. “Õppisin palju individuaalselt ja tegin kõik vajalikud kontrolltööd ära.” Keerulisem oli matemaatikaga. Selle otsustas Kertu kohe ohverdada ja valis kergema kursuse. Kuid kuna ta oli 10. klassis olnud just tugevamal kursusel, siis alguses ei andnudki üks vahelejäänud aasta tunda. “Kui eksamiks kordamine hakkas, tuli välja, et ma ei tea ikka kahest-kolmest teemast midagi,” naerab Kertu nüüd. Tema edu saladus oli see, et ta proovis aega kasutada võimalikult otstarbekalt. Kool oli aasta otsa teema number üks.

Ta rõhutab, et eks ta ikka käis ja torkis õpetajaid lisaks tavatundidele ka rohkem. Usutavasti sai neil Kertust vahel suisa isu täis. “Enamik olid siiski hästi abivalmis ja toredad,” kinnitab Kertu, kes oma sõnul toimetab kõige paremini siis, kui tal on tempo peal.

Preemia sai ta vaid loetud päevad enne lõpetamist, kui selgus, et ta lõpetab kooli kuldmedaliga. Kertu ise teadis seni, et tulemas on hõbemedal.

Pärast hullumeelset aastat tuli teadmine, et nüüd peab vist suureks saama. Kuldmedalist proovis kunstiakadeemiasse animatsiooni õppima minna, kuid see tal ei õnnestunud. Siis pühkis ta Eesti tolmu jalgadelt, põrutas Prantsusmaale lapsehoidjaks ning erakooli prantsuse keelt ja kunstiajalugu õppima. Tagasi tulles proovis ta sisse saada Tartu ülikooli psühholoogia erialale ja seal ta praegu õpibki.


Kõik algab uudishimust

luup_hannaEelmisel aastal SÜG-i lõpetanud kuldmedalist Hanna Tuus arvab, et tema edu valemiks pole andekus, vaid mitu asja kokku. “Küllaltki hea pea, raudne tööeetika ja tahe õppida,” ütleb ta. 11. klassis rahvusvahelisel talentide foorumil osalenud ja ka vabariiklikke olümpiaade võitnud neiu möönab, et talle tõesti meeldis õppida. Kui vahel mõnest kuivemast ainest tüdimus isegi tekkis, siis see läks pärast puhkust kiiresti üle.

Hanna ütleb, et vanemate mäletamist mööda oli ta kolmeaastaselt omaalgatuslikult lugema hakanud. “Käisin emal sabas ja nõudsin temalt erinevate tähtede hääldamist,” räägib ta.

Kui kolmeaastane hakkas äkki tänavanimesid kokku veerima, oli vanemate ehmatus olnud korralik. Hanna ise ütleb, et ega see ole muud kui märk, et tänaseni püsinud uudishimu oli tal juba siis olemas. Uudishimu teadupoolest aitab edasi. Ema-isa vaid soodustasid seda Hanna sõnul sel moel, et nad ei sundinud talle midagi peale, vaid laps sai teha seda, mis talle meeldis.

“Mingit andekust pole meil kodus küll isegi poole sõnaga mainitud,” kinnitab ta. Samamoodi ei ole ta kippunud ennast kellegagi võrdlema. Proovis toimetada iseseisvalt ja oma tempos. See tõi vahel kaasa ka selle, et tundides hakkas igav. “Tundides käimine polnud vahel mu jaoks aja kõige parem kasutus,” arvab ta.

Olümpiaadidel osalemine oli tema sõnul ikka veidi ka sportliku maiguga tegevus. Tulemuste järjestamine tekitab hasardi ja motivatsiooni õppida. Samas sai ta tänu olümpiaadidele-laagritele ja uurimistöödele tuttavaks teiste omasugustega, kellel kõigil oli ühine tahe õppida ja avastada.

Hanna ütleb, et tema vahest kõige suurem suunaja üldse oli põhikooliaegne bioloogiaõpetaja Inge Vahter. “Tema õpetas, mida tähendavad töökus ja kirg ühe õppeaine vastu. Temata poleks ma eales teada saanud, mida teadmiste omandamine ja õppimine tegelikult tähendavad,” kinnitab ta. “Oleksin täna ilmselt üsna teistsugune inimene – omaksin poole vähem usku ja oleksin vähem saavutanud.”

Muide, bioloogiaga on seotud akadeemiline saavutus, mis Hanna enda meelest on kooliaja kõige uhkem. “See oli Eesti esindamine Istanbulis rahvusvahelisel keskkonnaalaste uurimistööde konkursil ja seal saavutatud preemia,” arvab ta.

Andekate laste lood pani kirja Raul Vinni

 

Print Friendly, PDF & Email