KÜLALOOD: Tõnijal ollakse üksteisele seltsiks

Tõnija külaselts on näide sellest, kuidas inimesed otsivad üksteise lähedust ja läbikäimist ka ilma, et üheskoos suuri eesmärke ja sihte seataks.

Tõnija külamaja on rahvale vajalik, et mitte öelda asendamatu eelkõige kooskäimise kohana. Külakauplust ega piimapukki, kus osa rahvast juttu ajamas käis või suhelda sai, enam ei ole. “Saada kokku soojas ja õdusas ruumis toob südamesse sooja tunde ja loob vaheldust,” räägib Tõnija külaseltsi juhatuse liige Mai Vaher.

Seltsimajas on väike kööginurk ja pesumasin, mida kasutavad eelkõige pensionärid ja need, kel on kodus veevarustusprobleeme. Ka käib seltsimajas Sakla raamatukoguhoidja, kes laenutatud raamatud uute vastu välja vahetab.

Mai Vaher räägib, et nende paarikümne inimesega külaselts suurüritusi ei korralda ja mastaapseid ehitusplaane ei pea. Olulisemaks asjaks on jäänud valla poolt Tõnija küla vana klubi renoveerimine seltsimajaks ligemale 15 aastat tagasi. Hiljem on tehtud vaid nipet-näpet, paigaldatud on soojuspump, sel aastal vahetati välja seltsimaja aknad.

Iga viie aasta tagant korraldab selts küla kokkutuleku. Üheskoos tähistakse ka küla aastapäeva, sest soliidses vanuses elukeskkond väärib seda igati. Mainiti ju Tõnija küla esmakordselt juba 1453. aastal.

Siiski möönab Mai Vaher, et seltsi kultuuriline tegevus on pigem kahanenud. Ehkki vana klaver on majas endiselt alles, on Tõnija külakoor, kes 2002. aastal uuenduskuuri läbinud seltsimaja pidulikul avatseremoonial lootusrikkalt laulu üles võttis, kooskäimise lõpetanud. “Paljud mehed on vanaks jäänud, üks hea häälega laulja on näiteks hooldekodus ja noori ei ole peale tulemas,” selgitab Mai Vaher. Küll aga korraldab külaselts laste jõulupidusid, et lapsed saaksid mängida ja jõuluvanale salmi lugeda.

Print Friendly, PDF & Email