SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kaheksa pikslit läbi lukuaugu

Õieti tahtsin kirjutada isolatsionismist. Asi pole tundes, et sel nädalal ametivande andnud Jüri Ratase valitsus meid kapslisse kisuks. Aga suures pildis on endassetõmbumine vastukaaluks laienenud avatusele ja vabadustele Euroopas ning mujalgi demokraatlikus maailmas praegu kõvasti teemaks. Alustan aga kaugemalt.

Meenub, kuidas kunagi Kuressaare (Kingissepa) korteri köögis kuulasime lampidel töötavast Kantata radioolast Ameerika Häält ja Vaba Euroopat. Isa mässas spiraalantenniga ja “onu” muudkui rääkis ning kujundas muu hulgas kasvava noorsandi maailmavaadet. Üks peamine hoiak oli skepsis. Kuula ära erinevad osapooled, kontrolli allikaid, mõtle peaga. Elu näitab, et see tuli kasuks.

Ent kuulasime ka legendaarse Gunnar Hololei raadioreportaaže Kalevi mängudelt. Näiteks Thbilisist. Läbi kesklaine raginate ja sahinate tuli Dünamo põrgukatlast sõnum kenasti kohale. Vaevalt et sellegi taga oli ainult spordifänni huvi. Üldistatult pigem vahetu soov olla otse seal, kus sünnib uudis.

Selsamal põhjusel olen viimastel päevadel kahel ööl kella helisema pannud, et ärgata paariks tunniks. Eesti jalgpalli rahvuskoondis pidas sõprusmänge Kariibidel. Me oleme juba nii harjunud sellega, et kõik on kliki kaugusel. Netistriim pidi meile tooma pildi mõlemast mängust. Esimesel ööl oli ekraanil, nagu keegi vaatajaist tabavalt märkis, umbes kaheksa pikslit ja seegi seisis ekraanil. Teisel ööl õnnestus kuidagi näha esimest poolaega.

Seltskond, kes kogunes erinevatesse keskkondadesse jalkamänge vaatama, käitus nagu pettunud inimesed ikka. Alguses kiruti alaliitu ja selle presidenti, siis oma naist ja lõpuks üldse viletsat elu. Anti üksteisele verbaalselt pasunasse. Selles kõiges oli kibedust, aga seda olnuks kirjeldamatult palju enam, kui meil poleks olnud neid kaheksat hangunud pikslit.

Isolatsionism välispoliitikas ja üldse mõtteviisina võib tunduda väärtuste ja tavade, kultuuri, kaitsmiseks üks tõhus vahend. Tegelikult jätab sulgumine meid ilma infost ning teeb meid hoopis manipuleeritavateks ja haavatavateks. See, kas ja millises kvaliteedis on meil kontakt maailmaga, on neetult tähtis. Britte paneb see praegu üha tõsisemalt mõtlema. Brexitiga võis kaasneda positiivne emotsioon, kuid tegelikult vajab saareriik Mandri-Euroopat, nagu Mandri-Euroopa saareriiki.

Meil on hirmus ohtlik jääda kinni omaenese mullidesse. Selline saatus tabas riigi tasandil näiteks Reformierakonda, kelle kui pidalitõbise eest pagedes moodustati uus võimuliit. Just selle pärast vajame Rail Balticut. Neljarajalisi (või vähemalt 2 + 1-rajalisi) maanteid suuremate linnade vahel. Tegelikult ka Saare maakonna püsiühendust mandriga. Korralikku ühistransporti – otse loomulikult.

Meil on vaja ühendusi. Avatust, mitte suletust. Täpselt nii, nagu spordisõber püüab iga hinna eest end toimuvaga vahetult kursis hoida, peaksime jälgima pingsalt protsesse meie ümber ja sellest tulenevalt tegema oma otsused.

Uues valitsuses võib olla ametis kogenematuid ministreid ja mõnigi idee kohmakas. Aga meil siin Eestis pole poliitilist, majanduslikku ega geograafilist võimalust, et end väliskeskkonnast isoleerida.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email