Ajaleht Sovjet-Estland 1940–1941: Ruhnu uudiseid kommunisti pilgu läbi

sovjet-estland

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel pandi kommunistliku maailma heaks tööle kõik saadaolevad propagandakanalid. Paljuks ei peetud ka anda välja kohalikku ajalehte Eesti ühe vähemusrahvuse emakeeles. Juttu tuleb avastamata tahust Eesti rannarootslaste ajaloos – nädalalehest Sovjet-Estland.

Sovjet-Estland ilmus 17. oktoobrist 1940 13. augustini 1941  – kuni Saksa armee sissetungini. Nädalaleht kajastas kõikvõimalikku kommunistlikku propagandat, aga sisaldas oma teisel leheküljel ka uudiseid rootsi asustusega saartelt ja rannaaladelt. Kokku ilmus ajalehte 44 numbrit. Seoses sõja puhkemisega kadusid viimastest numbritest kohalikud uudised, asendudes punaarmee tegevuse kajastamisega. Ajalehe toimetaja oli kommunist Anton Vaarandi, kes on läinud ajalukku peamiselt (või ainult) oma abikaasale Debora Vaarandile abielu kaudu nime andmisega.

31.10.1940 kirjutab Sovjet-Estland:

“Kodanliku korra ajal oli Ruhnu kõige mahajäänumaid kohti Eestis. Keegi ei hoolinud saareelanike elutingimuste parandamisest. Nad pidid terve oma elu virelema päevast päeva, ilma et midagi muutuks paremaks. Eriti raske oli elu Ruhnus talvel, kui jääolude tõttu oli katkenud ühendus mandriga.

Maareformi elluviimine tõi Ruhnu palju põnevust ja elevust. Maareformi rakendamine Ruhnus ei ole siiski kerge. Ruhnus oli maa jagatud nii, et talupiirid võisid minna läbi maja. Majad on ehitatud kokku kahele perele. Perest lahkuja saab kaasa pool majast.

Ainus suur maaomand Ruhnul, pindalaga 45–48 ha, kuulub kirikule. Kolm maaharijat, kes soovisid lisa, said seda kiriku maadest.

Vallavolikogu esindajad soovisid maad Ruhnu algkooli ja mitmete asutatavate ettevõtete, haigla, rahvamaja jm jaoks, Saaremaa maakonnakomisjon kavandas selleks kohad kirikumaadele.”

4.01.1941 ilmub artikkel pealkirjaga ”Ka Ruhnus algab uus elu”:

“Kõik erinevat liiki inventar, mis seni oli Ruhnu kirikukoguduse omand, otsustati võimude poolt üle võtta ja anda Ruhnu algkoolile. Nii oli kogudusel 5 harmooniumit, samas koolil ei olnud ühtegi, mistõttu õpetaja pidi lastele lauluviiside õpetamiseks vilistama!!

Samamoodi oli lugu õmblusmasinaga, mida said kasutada ainult kogudusega tihedates sidemetes olevad isikud. Nüüd sai kool ka õmblusmasina. Peale selle sai kool pastoraadist kaks ruumi, mis seni seisid kasutuseta, kuid mis on kooli tööks hädasti vajalikud.

Pastor Isakson ei olnud rahul sellega, et temalt inventar ja toad ära võeti ja koolile anti. Kui ta kuulis tubade üleandmisest, toimetas ta salaja kõrvale palju asju, sealhulgas rullkardinad, mis ta oli peitnud pööningule, kust võimud need leidsid.

Kaarel Lauk

Pikem ülevaade ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email