Ilmasõjaaegne MG 34 ja selle kadunud ning taas leitud pära (5)

MÕTLES VABAST EESTIST: Mati Vendel hakkas relvi koguma just selle pärast, et uskus Eesti vabaks saamisse. MAANUS MASING

MÕTLES VABAST EESTIST: Mati Vendel hakkas relvi koguma just selle pärast, et uskus Eesti vabaks saamisse.
MAANUS MASING

Kollektsionäär Mati Vendeli kogus on palju erinevaid relvi ja igaühel on oma lugu. Saarte Häälele tahtis ta rääkida aga just ühest kuulipildujast, mis sattus tema kätte eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate alguses.

Kunagine Saaremaa Kaitseliidu taastaja ja esimene malevapealik Mati Vendel on pärast reservi arvamist avalikkuse tähelepanu alt kõrval olnud ja viimastel aastatel vaid vahel harva mõnel teemal sõna võtnud. Mees on pühendanud end oma eluasemele Haamses ja aastakümnete pikkusele armastusele relvade ja militaarajaloo vastu.

Asjade lood võivad teinekord olla üsna üllatavad, nii ka Vendeli kollektsioonis oleva Saksa kuulipilduja MG 34 juhtum. Seda relva on muuhulgas varem eksponeeritud Saaremaa muuseumis, kus 1998. aastal toimus Mati Vendeli relvakogu näitus.

Kuulipilduja sattus Vendeli kätte eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate alguses, kohe pärast seda, kui ta Vene kroonust vabanenud oli. Oli teada, et Saksa kuuliprits on leitud ja kõrvale pandud pärast sõda Kõrkveres ja aastate jooksul olnud hoiul või õigemini varjul mitme inimese käes.

Lasud Kuumi rabas

Omandamise hetkel oli relv üsna heas seisus ja täiesti töökorras, üksnes kuulipilduja tugihark oli murdunud ja ka pära oli puudu, ilmselt lahingutegevuses ära murdunud. “Eks ta sai muidugi lahti võetud ja kõik, mis võimalik, ära puhastatud,” meenutab Vendel.

Kui on relv, siis tekib muidugi tahtmine ka pauku teha. Koos sõbraga tehti seda sealsamas Haamse ligidal Kuumi raba kuivenduskraavis otse keset valget päeva. “Panime märklaua üles, ka see on mul veel alles, ja tulistasime piki kraavi,” räägib Vendel. Mõte oli selles, et kraavis lastes ei kosta heli nii kaugele.

“Ma ei mäleta, oli see kümnene või viieteistkümnene valang, aga efekt oli võimas,” tunnistab Vendel. “Paljud räägivad, et vene sõjaväes sai väga vähe relvadest lasta. Mul õnnestus aga lasta isegi RPD-kuulipildujast. Juhtus nii, et väeosas oli üks kümme aastat kasutult seisnud relv, mis oli korrast ära. Mina võtsin kätte ja tegin selle korda ja preemiaks sain sada padrunit ning võimaluse taas n-ö rivisse toodud relv uuesti sisse lasta. Selle kogemuse kõrval oli Saksa kuulipilduja aga hoopis midagi muud.”

Laskekatse käis kiiresti ja organiseeritult. Paugud tehtud, võeti relv kiiresti osadeks lahti, peideti autosse, mis oli eemale ootama jäetud ja kihutati minema.

Moonaks kasutasid mehed Saksa vintpüssi padruneid, mida polnud sugugi kerge hankida. “Aga ponnistasime selle nimel, et saaks hääle lahti,” ütleb Vendel. Pära kuulipildujal laskekatse aegu veel ei olnud, selle asemel kasutati pehmenduseks kokkukeeratud lambanahka. Õige pea lasi Vendel aga ühel klassivennal teha relvale Varma puidutöökojas korraliku pära.

Ehk oleks see asi sinnapaika jäänudki, kui mees poleks viisteist aastat tagasi sattunud Joel Nõukase juurde. Sõjandushuviline Nõukas kogus samuti kõikvõimalikku militaarkraami, aga muuseumi ei olnud veel asutanud. “Vaatan siis, ühel riiulil paistab nii tuttav number,” meenutab Vendel üllatust, mis teda tabas. “Läksin koju, vaatsin oma relva pealt – ja oligi täpselt sama tähega seerianumber!”

Selgus, et pära oli päevavalgele tulnud kuulipilduja leiupaigast neli kilomeetrit eemal, Mujaste külas ühe vana talukoha juures. Ehk siis – seitsekümmend aastat tagasi Kõrkveres kandis peetud lahingutes jäid Saksa vägedest maha ühe kuulipilduja osad, mis lõpuks erinevatel aegadel, mitmekümneaastase vahega ühe ja sama inimese käes taas kokku said.

“Huvitav, et see detail nii pika vahe järel äkki välja tuli. Ma ei tea veel, kas restaureerin selle või lihtsalt eksponeerin edaspidi koos kuulipildujaga, kui oma muuseuminurga valmis saan,” sõnab Vendel.

SAKSA PEDANTSUS: Seerianumber kinnitab, et tegu on ühe ja sama relva osadega. MAANUS MASING

SAKSA PEDANTSUS: Seerianumber kinnitab, et tegu on ühe ja sama relva osadega.
MAANUS MASING

Tahab ise näidata

Selle loo kirjutamine andis muuseas Vendelile tõuke oma huvialale uus mõõde anda – nimelt asus ta uurima ka seda, millised väeosad Teise ilmasõja ajal Kõrkveres asusid. Mees oletab, et tema kätte jõudnud kuulipilduja võib olla pärit isegi legendaarse Klaus Ritteri, Tehumardi öölahingus sakslasi juhtinud hauptmanni väeüksusest.

Rääkides oma relvakogu tänasest päevast, nendib Vendel, et see täieneb pisitasa. “Eks ta käib tõusude ja mõõnadega, aga kui mul seda hobi ei oleks, siis oleks ikka väga tühi tunne. Nii mõnigi on soovitanud, et müü oma kogu maha, saad majad korda, aga milleks? Siis ei ole enam midagi, mis mu hinge kosutaks. See on ikkagi mu elutöö,” räägib kollektsionäär.

Relvahuvilist teevad samas murelikuks Euroopast tulevad signaalid vajadusest muuta relvaseadust, mis hakkaks relvakollektsionääride tegevust oluliselt piirama. “Kurjategijad, kelle pärast seaduse muutmist ennekõike nõutakse, kasutavad aga hoopis kaasaegseid relvi, mida eelkõige endise Jugoslaavia kaudu illegaalselt euroliitu sisse tuuakse. Kalašnikovi automaate esmajärjekorras, mis on tänapäeva maailmas suurimaid massihävitusrelvi,” on Vendel mures ja lisab, et võimuesindajad Euroopas püüavad näidata, et teevad tööd, hakates piirama oma kodanike õigusi.

“Samas oleme relvi ausalt kogunud, säilitanud sellega ka üht osa ajaloost. Üks sõber ütles, et näe, Mati, ühel päeval teed veel omaenese raha eest kõik oma relvad seibideks ja see ongi tasu oma riigi usaldamise eest. Ma kardan, et ta on tõele väga lähedal,” arvab mees.

Kas oleks põhjust oma kogu enne seda päeva siiski veel kord eksponeerida? “Ettepanekuid on tehtud, aga ma eelistan seda kunagi pigem ise teha,” sõnab Vendel. Millal täpsemalt, jätab ta lahtiseks, kuid annab mõista, et on tingimuste loomiseks juba mõnda aega tegutsenud. “Aasta-kahe pärast,” jääb ta napisõnaliseks.


MG 34

  • Kergekuulipilduja MG 34 oli Wehrmachtis kasutusel standardkuulipildujana.
  • Vajadus uue, senisest kergema kuulipilduja järele selgus Saksamaal juba Esimese maailmasõja päevil. Kerget kuulipildujat vajati eeskätt tuletoetuseks rünnakul. Hoolimata Versailles’ keelavatest lepingutest alustati Saksamaal juba 1920. aastate lõpus salaja uue kerge kuulipilduja väljaarendamist.
  • Pärast mitmeid katsetusi töötas 1934. aastal Rheinmetalli tehases nõuetekohase relva välja konstruktor Louis Stange. Seeriatootmine algas juba samal aastal. MG 34 oli esimene igati õnnestunud ja valmimise ajal ka moodsaim universaalkuulipilduja: seda sai kasutada nii kergekuulipildujana (laskmiseks harkjalalt), raskekuulipildujana (laskmiseks kolmjalgstatiivilt) kui ka tankikuulipildujana. Tankikuulipildujal oli õhksärk asendatud õhuaukudeta soomusvutlari-ümbrikuga.
  • Suhteliselt mugavalt oli võimalik vahetada ka lukku ja vintrauda. MG 34 oli Wehrmachti põhiline ja levinuim kuulipilduja Teises maailmasõjas. Kokku valmistati seda kuulipildujat üle 400 000 eksemplari.
  • 1942. aastal võeti relvastusse kuulipilduja MG 42, mis on tootmises tänapäevani MG 3 nime all ja mis on kasutusel paljude riikide, sealhulgas Eesti kaitseväe relvastuses.
Print Friendly, PDF & Email