Endine bussijuht karjatab Sõrves 100 hektaril veiseid (4)

SÜGISESEL KARJAMAAL: Tõnis Saar ja tema hoolealused  Mässa külas õhtueelsel karjamaal. MAANUS MASING

SÜGISESEL KARJAMAAL: Tõnis Saar ja tema hoolealused Mässa külas õhtueelsel karjamaal.
MAANUS MASING

Lihaveisekasvatajaks hakanud endine bussijuht Tõnis Saar (48) on kümne aastaga tõestanud, et visa tööga toob karjakasvatus leiva lauale ka kidura loodusega Sõrves.

Möödunud kümnendi teisel poolel seisis tollal Kuressaares elanud Tõnis Saar valiku ees, mida hakata peale eakatest vanemate tühjaks jäänud sünnikoduga Sõrves Mässa külas. “Oli variant, et osta endale Kuressaares korralik elamine või sama raha eest teha endale töökoht ja elada maal sünnikodus,” räägib Tõnis. Et maal käimisest ei kujuneks vaid koha korrashoidmise kohustus, kus pügatud murust ja hoolitsetud peenraist ise rõõmu tunda ei jõuagi, otsustas tulevane lihaveisekasvataja sünnikohta tagasi kolida.

Maale kolimine oli Tõnise sõnul ühtaegu nii täielik elumuutus kui ka tee tulevikku, millega vähemalt algul käis kaasas ebakindlus ja pidevad kõhklused. “Valitses teadmatus, kas sa suudad soetada tehnika ja varuda sööda, sest nullist alustades on korraga tarvis kõiki asju,” meenutab Tõnis. “Esimesed kaks aastat oli tõsine rahanappus, sisuliselt panin ennast vaesusesse selle talu ülesehitusega,” tõdeb loomapidaja.

Põhikarjas 25 looma

Tõnis Saar pani oma karjale aluse seitsme eesti punast tõugu piimalehmaga, kes olid paaritatud belgia sinisega. Nüüd, ligemale kümme aasta hiljem on Tõnisel ikka veel ristandkari, kus võib leida belglase, simmentali ja aberdiini verd. “Kes tuleb Eestimaa ääre peale ostma endale puhtatõulisi loomi, juba logistiliselt ei ole see väga reaalne,” põhjendab loomakasvataja. Puhtatõuline kari eeldab ka kulutusi jõudluskontrollile, samas on ristandid vastupidavamad ja annavad järglastele rohkem piima. “See on ju vasikatele lisasööt, mida rohkem on emal piima,” selgitab Tõnis. Et põllumajandusest irdunud Sõrve tagumises otsas polnud kelleltki ka teenust osta, sai loota ainult iseendale. Hea tehnika polnud mehele siis veel taskukohane, mistõttu oli Tõnise põhitöö talu algaastatel masinate remontimine ja aega karjaga tegelda jäi palju vähem.

Nüüdseks on Mässa veisepidaja suutnud oma masinaparki aga oluliselt nüüdisajastada. “Olen alati pannud rõhku sellele, et osta korralik tehnika – mitte küll ülearu võimas, aga ikkagi regulaarselt uuendan seda, et töötingimused oleksid paremad,” selgitab ta. Samas on väikesel tootjal Tõnise sõnul väga lihtne üle investeerida, sest tehnika ei pruugi leida piisavalt kasutust. “Raha tuleb korraga alla panna palju, aga töömaht on päris väike.”

Teisalt oli pea olematu karjakasvatus Torgu vallas kümme aastat tagasi just üks eeldus sellega alustamiseks. Söötis maid sai Tõnis rendile nii külarahvalt kui ka riigilt. Nüüd on Tõnisel Mässa, Mäebe ja Kaavi külas kasutada kokku 100 ha karjamaad ja hingekirjas 54 veist, nende hulgas 25 põhikarja looma.

“Põhikarja üle 25 amme väga nagu ei tahaks,” räägib Tõnis. Kuna karjamaad on väikesed, tuleb tal loomi pidevalt kolida, veetünne järele vedada ja anumaid veega varustada. “See kõik on lisakulu ja lisaaeg,” märgib veisekasvataja, kelle sõnul Sõrves paremaid karjatamiskohti eriti ei leiagi, kui Rahuste ja Tammuna välja arvata.

Tõnis Saare teada leidub Saaremaal rohumaid, kus lisaväetamist kasutades saadakse neli niidet. Sõrvemaa Liivi lahe poolses küljes on Tõnisel heinamaid, kus sõltuvalt ilmastikust isegi ädal õieti näole ei anna. “Ma ei saa sööda toiteväärtuse osas teiste loomakasvatajatega võistelda, isegi Saaremaa piires on oluliselt viljakamaid maid,” tõdeb Mässa karjakasvataja. Mahetootjana teeb teda murelikuks, et viletsa sööda tõttu Sõrve veistel lõppnuum sisuliselt puudub. “Lõppnuum on aga päris oluline osa looma hinnast, see jääb mul aga olemata.” Alalisi väljaminekuid põhjustab Sõrves hirvede lõhutud karjaaedade parandamine, metssead tõnguvad aga karjamaid. “Kevadel esimene töö ongi heinamaade silumine, et sa oma heinatehnikat suvel ära ei lõhuks,” lausus Tõnis seakahjustustele viidates.

Loomade realiseerimisel eelistab Tõnis loomi müüa eluskaalus, sest nii tundub hinnakujundus läbipaistvam. “Üldiselt on tapamajadele müük riskantsem. Kui looma vanus ja kaal ei vasta nõutule, võib teenistus kesiseks jääda,” teab Tõnis. Teisisõnu tähendab see, et Sõrves kasvanud loomad lähevad kohalike tapamajade asemel valdavalt Türgi kokkuostjatele, ehkki mõni loom leiab tee ka Märjamaa mahetapamajasse.

Iseenda peremees

“Ka poolakad on mu loomade vastu huvi tundnud, aga ma ei ole veel kiirustanud,” lisab ta. Olemasolevat 25-pealist põhikarja peab Tõnis enda jaoks piisavaks, kui see ka mõne suurema tootja jaoks endast üldse midagi ei kujuta. “Samas võib 25 amme reaalselt tähendada sügisel 75 looma, sõltub müügivõimalustest ja poegimisest, ning see on piisavalt suur koormus.” Tõnise sõnul on veisekasvatus ennekõike elustiil. “Kui oleks soov meeletut raha teenida, siis tõenäoliselt ma sellega ei tegeleks,” lausub ta.

Üks mõnusamaid tahke iseenda peremeheks olemise juures on see, et keegi ei sunni hommikul kella järgi mitte kuskile tormama. “Ma saan rahulikult oma kohvi juua, uudiseid kuulata, lehed läbi vaadata ja lähen siis tööle,” on Tõnis rahul, et saab töö­aja endale ise valida. “See on, ütleme, selle asja mõnu tegelikult.”

Tõnis ei eita, et teatud kiirel perioodil on vaja tormata ja teha topeltpikki tööpäevi, aga kui see on möödas, siis on jälle mõnus. Samas nõuab loomakasvatus aega ja tööd parasjagu niipalju, et oma koduaia eest hoolitsemiseks kipub aega nap­pima. “Külainimestega oma õue ilu poolest konkureerida ei saa ma kindlasti,” möönab ta. Talvisel ajal tekib jõudehetki rohkem ning siis kulub aeg sageli maja kõpitsemisele.

Bussijuhiametit Tõnis tagasi ei igatse, ehkki loomakasvatajana on ta mitmel korral teelahkmel seisnud ja esitanud endale küsimuse, kas on mõtet jätkata. Eelkõige on tee tõusnud püsti järjest muutuvate nõuete pärast. “Õnneks nüüd see veeseadus ei tulnud nii karm, kui ta algul planeeriti,” rõõmustab Tõnis, viidates, et eelnõus välja käidud nõuded oleksid tähendanud betooni ostmiseks nii suuri kulutusi, milliseid loomade müügist tagasi ei teeni. “See oleks tõenäoliselt nõudnud mul lõpetamist, aga õnneks hakkas rahva hääl seekord ametnike arusaamadest üle käima.”

Tõnise sõnul on Sõrves peale tulemas noori loomakasvatajaid – Kaunispel, Mõisakülas ja Tammunas. Noorte ametivendade lisandumine võiks teatud mõttes ka murelikuks teha, ent Tõnis väljendab vaid heameelt. “Võib-olla häiriks, kui nad minu põllud üle võtaksid, aga kui igaüks on oma piruka juures, siis on ju väga hea, et tegijaid leidub,” lausub Tõnis. “Kui sõidad ringi ja maad on niidetud, siis silm ju puhkab, kui näed, et elu pole maal kustunud.”

Print Friendly, PDF & Email