Naised kaitseväes (5)

Abilinnapea Kurisoo tahab ühinemisnõunikuks“Naistel võib kaitseväes rahuajal oma roll olla, kuid ärme saada neid lahingusse,” kirjutab oma blogis välismissioonidel osalenud saarlane Taavi Kurisoo.

Tänapäeva väärtushinnangute muutused on järjest enam äratanud neidude huvi kaitseväeteenistuse vastu. Käimas on isegi väikest viisi positiivne meediakampaania neidude kaitseväkke meelitamiseks. Loomulikult on sellel häid külgi, et ka naised võivad kaitseväes teenida ja kindlasti suudavad nad paljuski olla meestega võrdsed või isegi paremad, kuna on hoolikamad ja kohusetundlikumad.

Tunnen ise mitmeid tublisid naissoost kaitseväelasi, kuid lahingus sooviksin praktilistel kaalutlustel näha enda kõrval vaid mehi. Miks?

Mehed on riskialtimad

Kõigepealt tuleb tõdeda, et looduslikult on valdav osa mehi naistest füüsiliselt tugevamad ja lahingolukorras võib tugev füüsis osutuda määravaks.

Toon näite. Kui võitleja linnalahingus haavata saab, on esmatähtis haavatu tule alt kiiresti ja võimalikult ohutult ära tuua. Olenevalt olukorrast teeb seda haavatule lähim või ülejärgmine võitleja. Lahingüksustes, kus teeninud olen, on kõik võitlejad olnud võimelised haavatul rakmetest haarama ja ta tule alt ära lohistama. Kui aga üksuse ülem peab hakkama mõtlema, et tema ju ei jaksa ja… Lahingus peavad lahendused järgima teatud loogikat ja nõrgim lüli võib maksta teise elu.

Mehed on sellisteks olukordadeks ka psüühiliselt paremini valmis. Seesama riskivalmidus, mis meil liikluses kajastub kurva statistikana, kui paljud noored on ennast ja teisi surnuks sõitnud. Mitme auto roolis on olnud neiud? Erinevatel põhjustel on just noored mehed valmis võtma riske, mis ei tundu isiklikust seisukohast mõistlikud. Naiste alalhoiuinstinkt on aga tugevam. Kui haavatu lamab kohas, kus ta pihta sai, siis ootab ta kaaslastelt kiiret tegutsemist, mitte kahtlevat mõtlemist “aga kui mina ka pihta saan…”.

Mehed, kaitske neid!

Lahingjagu on nagu mehhanism, mis toimib ideaalselt vaid tervikuna. Tervikuna, kus igaüks vastutab oma osa eest võrdsetel alustel. Sa tead, mida teed sina igas olukorras, ja tead ka, mida teeb sinu ees või taga olev võitleja. Mehed jäävad aga meesteks ja ohu korral tärkab neis instinkt naisterahvast kaitsta. See võib aga kaasa tuua olukordi, mis seavad ohtu kaasvõitlejate elu, sest sinu sektor on jäänud katmata vms.

Mulle meenuvad kindral Laaneotsa sõnad, kui ta oli poliitilise surve tõttu sunnitud esimesed tublid naissoost kaitseväelased Afganistani missiooni lahingüksustesse lubama: “Mehed, kaitske siis neid ja tooge nad tervelt tagasi!”

Mehed teavad, kui erinev on õhkkond seltskonnas, kus on vaid noored mehed, sellest õhkkonnast, mis valitseb seltskonnas, kus on ka mõni naine. Kõrgendatud ohuga piirkonnas, kus tajutav reaalsus ja reeglid on teised, see kõik võimendub. Naine seltskonnas toob pingeid, konflikte ja lõhub üksuse ühtsust.

Need on soolised eripärad, mida seadusandja ei saa ka parima tahtmise juures lahendada. Olen näinud ka erandeid, kuid suurt pilti see ei muuda. Seega arvan, et naistel võib kaitseväes rahuajal oma roll olla, kuid ärme saada neid lahingusse.


KOMMENTAAR

kristi-riisKristi Riis, ajateenistuse läbinud saarlane:

Olles ise ajateenistuse läbi teinud, võin kindlalt vastu väita sellele, et naised on psüühiliselt ja füüsiliselt nõrgemad kui mehed. Minu arvates ei ole kaitseväelase tugevus või nõrkus tema sugu, mis on passi kirjutatud ja vormiriietuse varju jääb, vaid väljaõppeline ja erialane ettevalmistus, oskused ja vastav pühendumus mis tahes väljakutset või katsumust ületada.

Oma kaitseväeteenistuse vältel puutusin kokku olukordadega, kus igal teenistujal tuli võidelda oma sisemiste väljakutsetega, et täita ülema tahet ja lahingülesanne. Nägin murdumas väga palju võitlejaid, kes olid konfliktis iseendaga nii aktiivsel väljaõppel kui ka n-ö administratiivsel alal. Selline murdumine ei tekkinud mitte selle pärast, et nende seas oli üks võitleja patsiga, kes samuti vajadusel raskustega kanderaami tassis või (liivaga) täidetud laskemoonakasti vedas. Selline murdumine tekkis ainuüksi seetõttu, et need võitlejad ei suutnud iseend vaimselt kontrollida ning allusid oma nõrkustele ja murdusid keset lahingülesannet.

Kes täidavad need tühjad augud rivis, kaitseliinis või ründegrupis, mis meestest jäävad? Kas jätamegi kohad täitmata, mis meeste huvipuudusest, hirmudest või eneseületamise puudulikkusest tekivad? Ma ei taha väita, et kõik naised peaksid ajateenistuse läbima või sinna tööle minema. Kindlasti mitte. Aga me ei tohiks lüüa neile noortele naistele ka n-ö labidaga pähe, kes tõesti lähevadki sinna oma eesmärkidega Eesti kindlama tuleviku nimel. Ärgem naeruvääristagem naisi selle eest, et nad tahavad anda oma panuse Eesti kaitseväe kaudu riigi julgeoleku ja rahva vabaduse kaitseks.

 

Print Friendly, PDF & Email