100 AASTAT EESTI RIIKI: Metsavennad pärast suurt sõda (4)

MATUSED: Autoinspektor Evald Puneki leinarongkäik Lossi tänaval. Puneki laip leiti 31. mail 1949 Kuressaare–Kuivastu maantee äärest. SAAREMAA MUUSEUMI FOTOKOGU

MATUSED: Autoinspektor Evald Puneki leinarongkäik Lossi tänaval. Puneki laip leiti 31. mail 1949 Kuressaare–Kuivastu maantee äärest.
SAAREMAA MUUSEUMI FOTOKOGU

Sõna “metsavend” on tavaks kasutada kõigi ennast okupatsioonivõimude eest mitmesugustel põhjustel varjanud inimeste kohta. Nagu igal pool mujal, leidus ka metsavendade seas erineva tausta ja motiividega inimesi, kelle hulgast ei puudunud kriminaalsetel põhjustel rettuminejad.

Teise ilmasõja järgses nõukogude julgeolekuterminoloogias liigitati sõjajärgsed redutajad lihtsustatult kolmeks. Kõige suurema grupi moodustasid illegaalid ehk ennast põhiliselt üksi varjavad inimesed, kes ühtegi pauku ei teinud ja üritasid esimesel võimalusel tavaellu naasta. Teise grupi moodustasid bandiidid, kes kuulusid küll mõnda suuremasse gruppi, kuid samuti teadaolevalt kuritöödes ei osalenud. Kolmas ja kõige väiksem osa oli nn bandiidid-terroristid, keda süüdistati juba mõnes konkreetses kuritöös.

Miks hakati ennast varjama? Enamasti läksid inimesed metsa, et pääseda võimalikust arreteerimisest ja segastest aegadest hoolimata lihtsalt ellu jääda. Metsavendade näol oli valdavalt tegu kunagiste aktiivsete omakaitselaste ning Saksa või Nõukogude armeest ja tööpataljonidest deserteerinud meeste ja mobilisatsioonist kõrvalehoidjatega.

Esimesed sõjajärgsed aastad

1945. aastal hakkasid mitmed väiksema süükoormaga mehed ehk valdavalt kuriteoregistrita desertöörid ise metsast välja tulema. Enamik julgeolekusse ilmunud metsavendi hiljem siiski värvati või arreteeriti, olenevalt nende koostöövalmidusest võimuorganitega. Leidus nii koostöö tegijaid kui ka mehi, kes agendina metsa saadetuna uuesti pagesid. Paraku ei tähendanud isegi aktiivne koostöö julgeolekuga iga kord pääsemist, sest nii mõnigi agent arreteeriti pärast n-ö kasutuks muutumist.

Ühe markantsema koostöönäitena võib tuua 1946. a veebruaris julgeolekusse oma patte kahetsema läinud Feodor Jürgensi, kes näitas kätte vendade Artemi ja Juhan Metsa kodukanti ehitatud punkri asukoha Eikla soos. Punkrit rünnati 3. märtsil 1946, mis oli esimene suurem operatsioon Saaremaal. Hukkusid Juhan Mets ja kolm ründajat, teistel metsavendadel õnnestus põgeneda.

Vahetult pärast Saaremaa taasokupeerimist julgeolekuorganite poolt suuremaid repressioone ei toimunud. Tegeleti oma võimu kindlustamisega kohtadel, agentuuri loomisega ja hävituspataljonide komplekteerimisega.

Siseministeeriumi Saaremaa osakonna ülema 1946. a I kvartali aruande kohaselt koosnes hävituspataljon u 300 võitlejast, kes olid jagatud 15 lokaalseks rühmaks. Peaaegu poolte meeste jaoks ei jätkunud esialgu relvi. Säilinud nimekirjade põhjal moodustasid hävituspataljoni liikmete enamiku lihtsad algharidusega parteitud põllumehed või kalurid, kes olid Saksa okupatsiooni aja Saaremaal veetnud. Kui sa polnud metsas, oli suur tõenäosus, et satud hävituspataljoni.

Garel Püüa pikem ajaloomeenutus ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email